Panipaik

[Autorestauraator]

Selline väike ja kerge inglise sportauto on ehitatud üsna primitiivselt. Midagi liigset, mis kaalu ja hinda suurendab, ei ole tehtud. Kere on lahtine, uksed lukku ei käi ja lukustatavat pakiruumi ega kindalaegast ka ei ole. Kui ma tahan ilusa ilmaga sõitma minna, siis minusugune vanamees peab ikka nahkjope selga tõmbama ja ega nahkmüts ning prillid ka liigsed ei ole! Aga kui juhtud peatuse tegema ja autost kaugemale liigud, siis on need sõiduriided liiast. Kuhu need panna? Kui lihtsalt istme peale jätte, siis meie kultuuriruumis võib kergelt juhtuda, et tagasi tulles on mõned asjad ära kadunud, või noh, uue omaniku leidnud.

Sellepärast otsustasin, et teen istmete taha lukustatava laeka, kuhu mahuksid nii sõiduriided, kui ka mõned muud vajalikud asjad, nagu väike kütusekanister, ohukolmnurk ja ega puksiirköiski paha ei teeks. Selline väike kaanega suletav koht oli ka tehasest tulnud autodel olemas. Nimelt pakiti sinna külgaknad. Aga see laegas oli väga väike ja liiga halvasti tehtud..., selline ei sobinud kohe mitte!

Hakkasin siis vana ehitust lahti monteerima. No üsna jube oli see kõik, mis sealt vastu vaatas. Tundub, et ka vineer, mida ehituseks oli kasutatud, on pärit 1950-ndatest. Osa puittalasid oli päris läbi mädanenud, vineer selline, et peale astuda ei julgeks. Poldid-kruvid nii roostes, et lahtikeeramine pea võimatu. Lõpuks jäi järgi üsna õnnetu väljanägemisega vanker...
Pildid kõnelevad ise:

[Autorestauraator]

Nüüd oli siis vaja roostes plekid puhtaks teha, värvida ning uued puitosad paika saada.
Kõigepealt põhi ja tagasein, siis panipaiga seinad ja lukustatav kaas. Kui kõik valmis, jäi istmete seljatoe taha väike mütsiriiul, kuhu saab mitmesuguseid asju paigutada, sest mujal tõesti ühtegi üleliigset kohta ei ole. Tõsi, on olemas pakiraam, mille saab reisile minnes külge kruvida ja kuhu mahuks ära isegi reisikohver!