In memoriam – Valeri Kirss (4.05.1945 – 12.03.2026 )
Postitatud: 12 Märts N, 2026 13:49
In memoriam – Valeri Kirss (4.05.1945 – 12.03.2026 )
Valeri Kirss jääb Eesti kultuuri- ja seltskonnaelu ajalukku kui „MissiMeister“, kahe kirgliku maailma – ilu ja vanatehnika – ühendaja ning inimene, kes uskus kogu elu ühte olulisse mõttesse: „Ilu austus päästab maailma.“
Valeri Kirsi ärasaatmine toimub Toompeal asuvas Toomkirikus reedel, 20. märts kell 15.00. Palutakse, et lillede ja pärgade asemel tehtaks annetus kirikule.
Sellele järgnev mälestussündmus leiab aset Tööandjate majas, aadressil Kiriku 6 kell 16.00.
Galerii: Erakogu / https://we.tl/t-vJEEuBHUnf
Eesti kultuuri- ja seltskonnaelu üks värvikamaid ja omanäolisemaid korraldajaid, Miss Estonia konkursi taasalgataja, vanatehnikaklubi Unic üks rajajaid ning pikaaegne eestvedaja, ettevõtja ja tennisemängija Valeri Kirss lahkus täna hommikul kell 10.55 pärast pikka võitlust Alzheimeri tõvega. Ta lahkus rahulikult, une pealt.
Tema lahkumine tähendab ühe ajastu lõppu nii Eesti iludusvõistluste traditsioonis kui ka vanatehnika harrastajate kogukonnas. Kirss oli inimene, kes oskas ideid ellu viia, inimesi kokku tuua ja luua sündmusi, mis jäid kestma aastakümneteks.
Valeri Kirss sündis 4. mail 1945 sõjajärgse Eesti keerulistes oludes. Tema lapsepõlv möödus tagasihoidlikes tingimustes, nagu paljudel sõjajärgse põlvkonna lastel. Mälestused varasest lapsepõlvest on killustatud: mõned pildid 1950. aastate algusest, koolitee Laiusel ning ema püüdlused kohaliku rahvamaja elu uuesti käivitada. Need kogemused kujundasid temas juba varakult arusaama, et kogukondlikul kultuurielul ja ühisel tegutsemisel on ühiskonnas eriline väärtus.
Haridusteed alustas ta Laiuse koolis, jätkates õpinguid Pedja ja Vaimastvere koolis ning hiljem Jõgeva keskkoolis. Pärast keskkooli lõpetamist tuli läbida toonasele ajale omane kohustuslik teenistus Nõukogude armees, kus ta veetis kolm aastat Viiburis.
1969. aastal asus Kirss õppima Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1973. aastal. Üliõpilasena kuulus ta aktiivselt tudengiorganisatsioonidesse – Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevasse (EÜE), Eesti Õpilasmalevasse (EÕM) ja Eesti Õpilaste Teadusühingusse (EÕT). Just nendes noorteorganisatsioonides töötades kujunes temas tugev huvi noorte suunamise ja toetamise vastu – hoiak, mis kandus edasi ka tema hilisematesse ettevõtmistesse.
Tööelu alustas Kirss juristina ettevõttes NGK Linda, kus ta töötas kümme aastat juriskonsuldina. Hiljem liikus ta meedia ja kommunikatsiooni valdkonda, töötades toimetajana Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni juures. 1980. aastatel sai temast reklaamiklubi Mainor direktor. Just see ametikoht viis ta kokku sündmuste korraldamisega ning pani aluse ideedele, mis muutsid tema elu.
Kahe armastuse lugu
Valeri Kirss on ise oma elu kirjeldanud kui kahe suure armastuse lugu – vanad autod ja missivõistlused. Esmapilgul näivad need maailmad teineteisest kauged, kuid tema jaoks ühendas neid üks oluline põhimõte: ilu austamine. „Austan ilu ja paljus on nii uunikud kui missivõistlused just selle kaudu seotud,“ on ta öelnud.
Ühelt poolt köitis teda tehnikaajalugu ja vanade sõidukite elegants, teisalt inimlik ilu ja noorte naiste enesekindluse toetamine. Mõlemast kujunesid aastate jooksul ettevõtmised, mis tõid kokku tuhandeid inimesi ja jätsid jälje Eesti kultuuriruumi.
Naljatades ütles ta sageli: „Mina olen Eesti esimene meessünnitaja, sest olen toonud ilmale mitukümmend missi.“
Just nende kahe kire kaudu kujuneski tema elutöö ja elumotoks lause: „Ilu austus päästab maailma.“
Miss Estonia taassünd
1980. aastate lõpus oli Eesti ühiskond suurte muutuste lävel. Perestroika aeg tõi avalikku ruumi uusi ideid ning ühiskonnas kasvas vabaduseootus. Mitmed varem mõeldamatuna tundunud ettevõtmised said järk-järgult võimalikuks.
Selles õhustikus sündis ka mõte taastada Eestis üleriigiline iludusvõistlus.
1988. aasta alguses esines Valeri Kirss Eesti Raadio uusaastasaates külalisena. Vestluse käigus pakkus ta ootamatult välja idee korraldada Eestis taas iludusvõistlus. Ta meenutas hiljem, et esitas selle mõtte esialgu justkui tulevikuvisioonina: võib-olla paari aasta pärast. Tegelikkuses hakkasid sündmused arenema palju kiiremini.
Reklaamiklubi Mainori juhatus ostis Kirsilt 1988. aasta kevadel 350 rubla eest Miss Estonia võistluse stsenaariumi ja aastase tegevusplaani. Sama aasta 3. mail kuulutati ajalehes Noorte Hääl välja üle-eestiline iludusvõistlus Miss Estonia 1988 tiitlile.
Esimene suurem eelvõistlus toimus 4. juunil 1988 Tallinnas Poliitharidusmajas, kus valiti Miss Tallinn 1988. Võitjaks osutus Heli Mets. Suve jooksul toimusid regionaalsed konkursid: Pärnus valiti Rannamiss, Võsul Viru Miss ning Elvas Miss Livoonia. Need sündmused tõid kokku tuhandeid pealtvaatajaid ning näitasid, et publik oli uue traditsiooni vastu erakordselt huvitatud.
Miss Estonia 1988 finaal toimus 12. novembril Tallinnas Lenini puiesteel asunud EKP Poliitharidusmajas – kohas, kus varem ei olnud taolisi rahvaüritusi korraldatud. See andis sündmusele tugeva sümboolse tähenduse. Avakõnes ütles Kirss:
„Üle poole sajandi pole meil sellist traditsiooni viljeldud. Täna, siin ja praegu tehakse ajalugu.“
Neljatunnisest finaalist tegi Eesti Televisioon otseülekande. Võistlusest kujunes kiiresti üks toonase aja tähelepanuväärsemaid seltskonna- ja kultuurisündmusi. Žüriisse kuulusid teiste seas kirjanik Enn Vetemaa, kunstnik Jüri Arrak, filmitegija Mark Soosaar, humorist Priit Aimla ning Miss Soome konkursi korraldaja Pertti Himberg.
Miss Estonia 1988 tiitli võitis Heli Mets. Esimeseks printsessiks valiti Sigrid Sepp ja teiseks printsessiks Eha Urbsalu.
Alles konkursi ettevalmistamise käigus selgus Kirsile, et Eestis oli Miss Estonia tiitlit kasutatud juba enne sõda. Aastatel 1923–1932 valiti kuus Eesti iluduskuningannat, kuid majanduskriis, sõda ja nõukogude aeg katkestasid traditsiooni enam kui pooleks sajandiks. Nii sai Kirsist mitte niivõrd uue konkursi looja, kuivõrd selle traditsiooni taaselustaja.
Järgmise veerandsajandi jooksul tegutses ta Miss Estonia peakorraldaja, stsenaristi ja mänedžerina. Tema eestvedamisel sündisid lisaks Miss Estoniale ka mitmed regionaalsed ja rahvusvahelised konkursid, nagu Miss Tallinn, Miss Livoonia, Miss Viroonia ja Miss Baltic Sea.
Ta rõhutas sageli, et missivõistlused ei olnud tema jaoks äri.
„Missindus pole meil kunagi olnud mingi äri. Mujal tehakse seda kuulsuse ja raha nimel, et luua uusi meediastaare. Mina olen seda pigem võtnud kui noortekasvatuse missiooni.“
Missikandidaate kohtles ta isalikult. Paljud neist meenutavad, et Kirss oli eelkõige nõuandja ja toetaja, kes püüdis noori naisi julgustada ning suunata. Tema jaoks oli oluline, et konkursid annaksid osalejatele enesekindlust ja võimaluse areneda.
Vanatehnikaklubi Unic ja armastus vanatehnika vastu
Kui missivõistlused tegid Kirsist laiemale avalikkusele tuntud nime, siis tema teine suur kirg oli vanatehnika.
Selle armastuse algus ulatus aga tagasi 1975. aastasse, mil Kirss ostis oma esimese vanasõiduki – 1939. aasta Mercedes-Benz 170V. Ta on hiljem meenutanud, et just sellest autost algas tema eluaegne kiindumus uunikumitesse. Esimene proovireis ei möödunud aga sugugi rahulikult – Tartu ringrajal lõppes sõit ootamatult nii, et auto keeras ratastega taeva poole. Kolme nädala jooksul taastati sõiduk Pedjal koos koolivennaga ning sellest kogemusest kasvas välja midagi palju suuremat kui üks auto.
Sama aasta sügisel sattus Kirss Riiga, kus toimus juba kolmandat korda Läti vanasõidukite kokkutulek. Seal märkas ta üllatusega, et mitmed Eesti päritolu haruldased sõidukid olid juba Läti kollektsionääride käes. See kogemus pani teda mõtlema, et ka Eestis tuleb kiiresti tegutseda, et säilitada siin alles jäänud vanatehnika.
Nii sündiski mõte luua Eesti oma vanasõidukite klubi.
4. oktoobril 1975 kutsus ta Tallinnas Pikk tänav 41 majja kokku esimesed huvilised. Sellest kokkusaamisest kasvas välja hobiklubi Unic, mille ametlik asutamiskoosolek toimus 31. jaanuaril 1976 Ajakirjandusmajas.
Nõukogude aja tingimustes ei olnud sellise liikumise käivitamine lihtne. Ametlikku toetust nappis ja sageli tuli tegutseda pelgalt entusiasmile toetudes. Sellest hoolimata kujunes Unicist kiiresti tugev kogukond, mille eesmärk oli päästa ja säilitada vanu autosid, mootorrattaid, hobusõidukeid ja jalgrattaid hävimisest.
Kirss juhtis klubi ligi kakskümmend aastat ning oli paljude suurürituste peakorraldaja. Tema eestvedamisel toimusid paraadid, kokkutulekud ja näitused, mis tõid kokku tuhandeid huvilisi ning aitasid kujundada Eesti vanatehnikaliikumise traditsiooni.
Aastate jooksul kasvas Kirsil välja ka märkimisväärne vanasõidukite kogu. Tema jaoks ei olnud tegemist pelgalt isikliku kollektsiooniga, vaid sooviga näidata tehnikaajalugu laiemale publikule.
1990. aastate keskel sündis mõte tuua vanad sõidukid muuseumiväljapanekuna inimeste ette. Pärast pikki ettevalmistusi avati 1997. aastal Palmse mõisas Kirsi vanasõidukite näitus, mis kujunes kiiresti üheks mõisa külastajate lemmikekspositsiooniks. Näitus püsis Palmse mõisas kümme aastat ning tõi tehnikaajaloo juurde tuhandeid huvilisi nii Eestist kui ka välismaalt.
Hiljem otsustas Kirss kollektsiooni uude kohta viia. 4. mail 2006 avati Virtsus, endises mõisa moonakate majas, Kirsi vanasõidukite muuseum. Seal sai kollektsioon uue püsiva kodu ning oli igal suvel külastajatele avatud. Lisaks sõidukitele eksponeeriti seal ka tema aastakümnete jooksul kogutud materjale nii Unicu tegevuse kui ka missivõistluste ajaloost
Kirsi eesmärk oli muuta tehnika- ja kultuuripärand elavaks ning kättesaadavaks – mitte ainult muuseumiklaasi taga, vaid ka liikuvate, töötavate masinatena. Ta uskus, et vanad sõidukid väärivad mitte üksnes säilitamist, vaid ka liikumist ja elu.
Pere ja isiklik elu
Valeri Kirss abiellus 24. detsembril 1982 arhitekt Anu Kuningaga. Kirss on oma abikaasat kirjeldanud kui intelligentset ja hoolivat inimest, kes oli talle eluteel kindlaks toeks. Perre sündis kaks last: tütar Liilit ja poeg Aaro.
Kõige suurem rõõm on see, et Valeri jõudis ära oodata oma esik lapselapse Alfredi sünni 2023 aasta detsembris ja sai talle anda esimese ja viimase tennisetunni 2024 aasta suvel Võsul.
Perekond jäi talle alati kõige olulisemaks, isegi kõige aktiivsemate tööaastate keskel.
Tennis ja elu hilisematel aastatel
Lisaks kultuuri- ja seltskonnaelule oli Kirsil veel üks suur kirg – tennis. Ta ise nimetas seda muigega oma „kolmandaks hobiks“. Noorpõlves oli ta mänginud vaid veidi lauatennist, kuid tõsisem huvi tennise vastu tekkis alles 1990. aastate alguses.
1991. aastal võttis ta suveks rendile Võsu tennisväljaku ning hakkas koos naabrimehe Velloga mängu õppima. Nagu ta ise meenutas: „Me kumbki ei osanud mängida, aga armusime sellesse mängu.“
Algul oli tegemist lihtsalt rõõmsa harrastusega, kuid aastate jooksul kasvas sellest tõsisem spordiharrastus.
Seenioride võistlustel osaledes jõudis ta ka rahvusvahelisse ITF veteranide edetabelisse. 70+ vanuseklassis õnnestus tal mitmel aastal tõusta maailma saja parema hulka. Aastate jooksul kogus ta üle kuuekümne karika, millest mitmed pärinesid ka välisvõistlustelt.
Aastate jooksul kogus ta puureketeid, tenniseraamatuid ning tennise kogukond kujunes talle teiseks pereks. Lähedaste sõnul aitas just sport tal aastaid võidelda tasapisi läheneva haigusega. Viimasel elukümnendil tuli Valeri Kirsil pidada vaikset ja rasket võitlust Alzheimeri tõvega. Kusjuures tennis oli see, mis arstide sõnul tema eluiga pikendas. Tennis oli tegevus, mis hoidis vaimu erksa ja tõukas haigust pikka aega eemale. Haigus hiilis ligi aeglaselt ja märkamatult, kuni hakkas tasapisi tema keha murdma, kuid mitte kunagi tema vaimu. Ka rasketel hetkedel tundis ta pigem muret teiste kui iseenda pärast.
Oma lähedased tundis ta ära elu lõpuni – vahel sõnadeta, üksnes pilgu ja talle nii omase sooja naeratusega.
Pere soovib südamest tänada Väike-Maarja hooldekodu, Valkla Südamekodu, Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna meeskonda, Elora Keila haiglat ning Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaaltöö spetsialisti Ruta Rosenfeldi.
Mälestus
Valeri Kirss jättis endast maha tugeva jälje Eesti kultuuriloosse. Ta oli mees, kes ei kartnud ideid ellu viia ka siis, kui need tundusid esialgu liiga julged või ebatavalised.
Tema korraldatud missivõistlused ja vanatehnikaüritused tõid aastate jooksul kokku tuhandeid inimesi. Need sündmused ei olnud pelgalt meelelahutus – need olid osa ajastu muutumisest ja Eesti ühiskonna avanemisest.
Valeri Kirsi jäävad leinama tema abikaasa Anu Kuningas, poeg Aaro Kirss, tütar Liilit Kirss, tütrepoeg Alfred Ainola, kaksikõed Marje ja Anne, sugulased ja sõbrad. Samuti Miss Estonia pere, Eesti vanatehnika kogukond ning tennisesõbrad.
Pere tänab Indrek Sirki, kelle professionaalsed teadmised, soe suhtumine ja pühendumus on olnud hindamatu abi Valeri Kirsi vanade autode kollektsiooni süstematiseerimisel ja selle tuleviku planeerimisel.
Liilit Kirss
Valeri Kirss jääb Eesti kultuuri- ja seltskonnaelu ajalukku kui „MissiMeister“, kahe kirgliku maailma – ilu ja vanatehnika – ühendaja ning inimene, kes uskus kogu elu ühte olulisse mõttesse: „Ilu austus päästab maailma.“
Valeri Kirsi ärasaatmine toimub Toompeal asuvas Toomkirikus reedel, 20. märts kell 15.00. Palutakse, et lillede ja pärgade asemel tehtaks annetus kirikule.
Sellele järgnev mälestussündmus leiab aset Tööandjate majas, aadressil Kiriku 6 kell 16.00.
Galerii: Erakogu / https://we.tl/t-vJEEuBHUnf
Eesti kultuuri- ja seltskonnaelu üks värvikamaid ja omanäolisemaid korraldajaid, Miss Estonia konkursi taasalgataja, vanatehnikaklubi Unic üks rajajaid ning pikaaegne eestvedaja, ettevõtja ja tennisemängija Valeri Kirss lahkus täna hommikul kell 10.55 pärast pikka võitlust Alzheimeri tõvega. Ta lahkus rahulikult, une pealt.
Tema lahkumine tähendab ühe ajastu lõppu nii Eesti iludusvõistluste traditsioonis kui ka vanatehnika harrastajate kogukonnas. Kirss oli inimene, kes oskas ideid ellu viia, inimesi kokku tuua ja luua sündmusi, mis jäid kestma aastakümneteks.
Valeri Kirss sündis 4. mail 1945 sõjajärgse Eesti keerulistes oludes. Tema lapsepõlv möödus tagasihoidlikes tingimustes, nagu paljudel sõjajärgse põlvkonna lastel. Mälestused varasest lapsepõlvest on killustatud: mõned pildid 1950. aastate algusest, koolitee Laiusel ning ema püüdlused kohaliku rahvamaja elu uuesti käivitada. Need kogemused kujundasid temas juba varakult arusaama, et kogukondlikul kultuurielul ja ühisel tegutsemisel on ühiskonnas eriline väärtus.
Haridusteed alustas ta Laiuse koolis, jätkates õpinguid Pedja ja Vaimastvere koolis ning hiljem Jõgeva keskkoolis. Pärast keskkooli lõpetamist tuli läbida toonasele ajale omane kohustuslik teenistus Nõukogude armees, kus ta veetis kolm aastat Viiburis.
1969. aastal asus Kirss õppima Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1973. aastal. Üliõpilasena kuulus ta aktiivselt tudengiorganisatsioonidesse – Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevasse (EÜE), Eesti Õpilasmalevasse (EÕM) ja Eesti Õpilaste Teadusühingusse (EÕT). Just nendes noorteorganisatsioonides töötades kujunes temas tugev huvi noorte suunamise ja toetamise vastu – hoiak, mis kandus edasi ka tema hilisematesse ettevõtmistesse.
Tööelu alustas Kirss juristina ettevõttes NGK Linda, kus ta töötas kümme aastat juriskonsuldina. Hiljem liikus ta meedia ja kommunikatsiooni valdkonda, töötades toimetajana Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni juures. 1980. aastatel sai temast reklaamiklubi Mainor direktor. Just see ametikoht viis ta kokku sündmuste korraldamisega ning pani aluse ideedele, mis muutsid tema elu.
Kahe armastuse lugu
Valeri Kirss on ise oma elu kirjeldanud kui kahe suure armastuse lugu – vanad autod ja missivõistlused. Esmapilgul näivad need maailmad teineteisest kauged, kuid tema jaoks ühendas neid üks oluline põhimõte: ilu austamine. „Austan ilu ja paljus on nii uunikud kui missivõistlused just selle kaudu seotud,“ on ta öelnud.
Ühelt poolt köitis teda tehnikaajalugu ja vanade sõidukite elegants, teisalt inimlik ilu ja noorte naiste enesekindluse toetamine. Mõlemast kujunesid aastate jooksul ettevõtmised, mis tõid kokku tuhandeid inimesi ja jätsid jälje Eesti kultuuriruumi.
Naljatades ütles ta sageli: „Mina olen Eesti esimene meessünnitaja, sest olen toonud ilmale mitukümmend missi.“
Just nende kahe kire kaudu kujuneski tema elutöö ja elumotoks lause: „Ilu austus päästab maailma.“
Miss Estonia taassünd
1980. aastate lõpus oli Eesti ühiskond suurte muutuste lävel. Perestroika aeg tõi avalikku ruumi uusi ideid ning ühiskonnas kasvas vabaduseootus. Mitmed varem mõeldamatuna tundunud ettevõtmised said järk-järgult võimalikuks.
Selles õhustikus sündis ka mõte taastada Eestis üleriigiline iludusvõistlus.
1988. aasta alguses esines Valeri Kirss Eesti Raadio uusaastasaates külalisena. Vestluse käigus pakkus ta ootamatult välja idee korraldada Eestis taas iludusvõistlus. Ta meenutas hiljem, et esitas selle mõtte esialgu justkui tulevikuvisioonina: võib-olla paari aasta pärast. Tegelikkuses hakkasid sündmused arenema palju kiiremini.
Reklaamiklubi Mainori juhatus ostis Kirsilt 1988. aasta kevadel 350 rubla eest Miss Estonia võistluse stsenaariumi ja aastase tegevusplaani. Sama aasta 3. mail kuulutati ajalehes Noorte Hääl välja üle-eestiline iludusvõistlus Miss Estonia 1988 tiitlile.
Esimene suurem eelvõistlus toimus 4. juunil 1988 Tallinnas Poliitharidusmajas, kus valiti Miss Tallinn 1988. Võitjaks osutus Heli Mets. Suve jooksul toimusid regionaalsed konkursid: Pärnus valiti Rannamiss, Võsul Viru Miss ning Elvas Miss Livoonia. Need sündmused tõid kokku tuhandeid pealtvaatajaid ning näitasid, et publik oli uue traditsiooni vastu erakordselt huvitatud.
Miss Estonia 1988 finaal toimus 12. novembril Tallinnas Lenini puiesteel asunud EKP Poliitharidusmajas – kohas, kus varem ei olnud taolisi rahvaüritusi korraldatud. See andis sündmusele tugeva sümboolse tähenduse. Avakõnes ütles Kirss:
„Üle poole sajandi pole meil sellist traditsiooni viljeldud. Täna, siin ja praegu tehakse ajalugu.“
Neljatunnisest finaalist tegi Eesti Televisioon otseülekande. Võistlusest kujunes kiiresti üks toonase aja tähelepanuväärsemaid seltskonna- ja kultuurisündmusi. Žüriisse kuulusid teiste seas kirjanik Enn Vetemaa, kunstnik Jüri Arrak, filmitegija Mark Soosaar, humorist Priit Aimla ning Miss Soome konkursi korraldaja Pertti Himberg.
Miss Estonia 1988 tiitli võitis Heli Mets. Esimeseks printsessiks valiti Sigrid Sepp ja teiseks printsessiks Eha Urbsalu.
Alles konkursi ettevalmistamise käigus selgus Kirsile, et Eestis oli Miss Estonia tiitlit kasutatud juba enne sõda. Aastatel 1923–1932 valiti kuus Eesti iluduskuningannat, kuid majanduskriis, sõda ja nõukogude aeg katkestasid traditsiooni enam kui pooleks sajandiks. Nii sai Kirsist mitte niivõrd uue konkursi looja, kuivõrd selle traditsiooni taaselustaja.
Järgmise veerandsajandi jooksul tegutses ta Miss Estonia peakorraldaja, stsenaristi ja mänedžerina. Tema eestvedamisel sündisid lisaks Miss Estoniale ka mitmed regionaalsed ja rahvusvahelised konkursid, nagu Miss Tallinn, Miss Livoonia, Miss Viroonia ja Miss Baltic Sea.
Ta rõhutas sageli, et missivõistlused ei olnud tema jaoks äri.
„Missindus pole meil kunagi olnud mingi äri. Mujal tehakse seda kuulsuse ja raha nimel, et luua uusi meediastaare. Mina olen seda pigem võtnud kui noortekasvatuse missiooni.“
Missikandidaate kohtles ta isalikult. Paljud neist meenutavad, et Kirss oli eelkõige nõuandja ja toetaja, kes püüdis noori naisi julgustada ning suunata. Tema jaoks oli oluline, et konkursid annaksid osalejatele enesekindlust ja võimaluse areneda.
Vanatehnikaklubi Unic ja armastus vanatehnika vastu
Kui missivõistlused tegid Kirsist laiemale avalikkusele tuntud nime, siis tema teine suur kirg oli vanatehnika.
Selle armastuse algus ulatus aga tagasi 1975. aastasse, mil Kirss ostis oma esimese vanasõiduki – 1939. aasta Mercedes-Benz 170V. Ta on hiljem meenutanud, et just sellest autost algas tema eluaegne kiindumus uunikumitesse. Esimene proovireis ei möödunud aga sugugi rahulikult – Tartu ringrajal lõppes sõit ootamatult nii, et auto keeras ratastega taeva poole. Kolme nädala jooksul taastati sõiduk Pedjal koos koolivennaga ning sellest kogemusest kasvas välja midagi palju suuremat kui üks auto.
Sama aasta sügisel sattus Kirss Riiga, kus toimus juba kolmandat korda Läti vanasõidukite kokkutulek. Seal märkas ta üllatusega, et mitmed Eesti päritolu haruldased sõidukid olid juba Läti kollektsionääride käes. See kogemus pani teda mõtlema, et ka Eestis tuleb kiiresti tegutseda, et säilitada siin alles jäänud vanatehnika.
Nii sündiski mõte luua Eesti oma vanasõidukite klubi.
4. oktoobril 1975 kutsus ta Tallinnas Pikk tänav 41 majja kokku esimesed huvilised. Sellest kokkusaamisest kasvas välja hobiklubi Unic, mille ametlik asutamiskoosolek toimus 31. jaanuaril 1976 Ajakirjandusmajas.
Nõukogude aja tingimustes ei olnud sellise liikumise käivitamine lihtne. Ametlikku toetust nappis ja sageli tuli tegutseda pelgalt entusiasmile toetudes. Sellest hoolimata kujunes Unicist kiiresti tugev kogukond, mille eesmärk oli päästa ja säilitada vanu autosid, mootorrattaid, hobusõidukeid ja jalgrattaid hävimisest.
Kirss juhtis klubi ligi kakskümmend aastat ning oli paljude suurürituste peakorraldaja. Tema eestvedamisel toimusid paraadid, kokkutulekud ja näitused, mis tõid kokku tuhandeid huvilisi ning aitasid kujundada Eesti vanatehnikaliikumise traditsiooni.
Aastate jooksul kasvas Kirsil välja ka märkimisväärne vanasõidukite kogu. Tema jaoks ei olnud tegemist pelgalt isikliku kollektsiooniga, vaid sooviga näidata tehnikaajalugu laiemale publikule.
1990. aastate keskel sündis mõte tuua vanad sõidukid muuseumiväljapanekuna inimeste ette. Pärast pikki ettevalmistusi avati 1997. aastal Palmse mõisas Kirsi vanasõidukite näitus, mis kujunes kiiresti üheks mõisa külastajate lemmikekspositsiooniks. Näitus püsis Palmse mõisas kümme aastat ning tõi tehnikaajaloo juurde tuhandeid huvilisi nii Eestist kui ka välismaalt.
Hiljem otsustas Kirss kollektsiooni uude kohta viia. 4. mail 2006 avati Virtsus, endises mõisa moonakate majas, Kirsi vanasõidukite muuseum. Seal sai kollektsioon uue püsiva kodu ning oli igal suvel külastajatele avatud. Lisaks sõidukitele eksponeeriti seal ka tema aastakümnete jooksul kogutud materjale nii Unicu tegevuse kui ka missivõistluste ajaloost
Kirsi eesmärk oli muuta tehnika- ja kultuuripärand elavaks ning kättesaadavaks – mitte ainult muuseumiklaasi taga, vaid ka liikuvate, töötavate masinatena. Ta uskus, et vanad sõidukid väärivad mitte üksnes säilitamist, vaid ka liikumist ja elu.
Pere ja isiklik elu
Valeri Kirss abiellus 24. detsembril 1982 arhitekt Anu Kuningaga. Kirss on oma abikaasat kirjeldanud kui intelligentset ja hoolivat inimest, kes oli talle eluteel kindlaks toeks. Perre sündis kaks last: tütar Liilit ja poeg Aaro.
Kõige suurem rõõm on see, et Valeri jõudis ära oodata oma esik lapselapse Alfredi sünni 2023 aasta detsembris ja sai talle anda esimese ja viimase tennisetunni 2024 aasta suvel Võsul.
Perekond jäi talle alati kõige olulisemaks, isegi kõige aktiivsemate tööaastate keskel.
Tennis ja elu hilisematel aastatel
Lisaks kultuuri- ja seltskonnaelule oli Kirsil veel üks suur kirg – tennis. Ta ise nimetas seda muigega oma „kolmandaks hobiks“. Noorpõlves oli ta mänginud vaid veidi lauatennist, kuid tõsisem huvi tennise vastu tekkis alles 1990. aastate alguses.
1991. aastal võttis ta suveks rendile Võsu tennisväljaku ning hakkas koos naabrimehe Velloga mängu õppima. Nagu ta ise meenutas: „Me kumbki ei osanud mängida, aga armusime sellesse mängu.“
Algul oli tegemist lihtsalt rõõmsa harrastusega, kuid aastate jooksul kasvas sellest tõsisem spordiharrastus.
Seenioride võistlustel osaledes jõudis ta ka rahvusvahelisse ITF veteranide edetabelisse. 70+ vanuseklassis õnnestus tal mitmel aastal tõusta maailma saja parema hulka. Aastate jooksul kogus ta üle kuuekümne karika, millest mitmed pärinesid ka välisvõistlustelt.
Aastate jooksul kogus ta puureketeid, tenniseraamatuid ning tennise kogukond kujunes talle teiseks pereks. Lähedaste sõnul aitas just sport tal aastaid võidelda tasapisi läheneva haigusega. Viimasel elukümnendil tuli Valeri Kirsil pidada vaikset ja rasket võitlust Alzheimeri tõvega. Kusjuures tennis oli see, mis arstide sõnul tema eluiga pikendas. Tennis oli tegevus, mis hoidis vaimu erksa ja tõukas haigust pikka aega eemale. Haigus hiilis ligi aeglaselt ja märkamatult, kuni hakkas tasapisi tema keha murdma, kuid mitte kunagi tema vaimu. Ka rasketel hetkedel tundis ta pigem muret teiste kui iseenda pärast.
Oma lähedased tundis ta ära elu lõpuni – vahel sõnadeta, üksnes pilgu ja talle nii omase sooja naeratusega.
Pere soovib südamest tänada Väike-Maarja hooldekodu, Valkla Südamekodu, Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna meeskonda, Elora Keila haiglat ning Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaaltöö spetsialisti Ruta Rosenfeldi.
Mälestus
Valeri Kirss jättis endast maha tugeva jälje Eesti kultuuriloosse. Ta oli mees, kes ei kartnud ideid ellu viia ka siis, kui need tundusid esialgu liiga julged või ebatavalised.
Tema korraldatud missivõistlused ja vanatehnikaüritused tõid aastate jooksul kokku tuhandeid inimesi. Need sündmused ei olnud pelgalt meelelahutus – need olid osa ajastu muutumisest ja Eesti ühiskonna avanemisest.
Valeri Kirsi jäävad leinama tema abikaasa Anu Kuningas, poeg Aaro Kirss, tütar Liilit Kirss, tütrepoeg Alfred Ainola, kaksikõed Marje ja Anne, sugulased ja sõbrad. Samuti Miss Estonia pere, Eesti vanatehnika kogukond ning tennisesõbrad.
Pere tänab Indrek Sirki, kelle professionaalsed teadmised, soe suhtumine ja pühendumus on olnud hindamatu abi Valeri Kirsi vanade autode kollektsiooni süstematiseerimisel ja selle tuleviku planeerimisel.
Liilit Kirss