Sõidust on möödas pea kolm kuud, suvi lõppemas ja paras aeg tagasi vaadata...
29. juuni, KLM 2012
Selles loos kasutatud fotod on Elina ja Üllar Suvemaa tehtud.
Tänan neid loa eest seda pildimaterjali kasutada!
29. juuni oli reede, väga ilus päikeseline päev tulemas. Kogu senine suvi oli olnud küllalt jahe, mitte küll ülearu vihmane, õiget suveilma ei mäleta. Aga järgmised kolm päeva olid imeilusad, nagu tellitud!
Kell kümme, või pisut varem, olin plaaninud Viljandis, Vabaduse platsil olla. Olime eelmisel õhtul Reinu ja Riinaga kokku leppinud, et sõidame Viimsist Viljandisse koos. Rein võttis KLM-i avamise tarvis tellitud lillekimbu oma autosse, tema Chrysler Imperial on tunduvalt ruumikam, kui minu kahekohaline.
Mingil emotsionaalsel põhjusel, olime Siimlasega hiljuti tulnud Türilt koju läbi Rapla, tegin Reinule ettepaneku, et sõidame mööda Viljandi maanteed! Rein oli küll pisut kõhklev, aga vastu ei vaielnud. Ja see valik oli viga! Sain sellest aru juba Tallinna ringteel olles, kui ehitatavale Luige liiklussõlmele lähenesime. Hetkeks oli peas isegi mõte: pöörame tagasi! ... aga hommikune liiklus oli tihe ja pööramise ruumi ka õieti ei olnud. Venisime siis mööda seda autodest küllastunud teed ja vaatan, et plaanitud ajagraafikust jääme kogu aeg maha, 10, 15, 20 minutit...
Teel liitusid meiega veel Andrus ja Riho Sakust. Märjamaa mehed, Toomas ja Elari jäid ka teepeal ette ja nii me siis Viljandi poole sõitsime. Mingil hetkel jäi autodevool teel hõredamaks ja otsustasin tempot lisada, jõuaks ikka kokkulepitud ajaks kohale. Minu autos olid ju numbri-märgid, kavad, lipud... need vaja enne avamist kõigile kätte jagada.
Kohale jõudsime täpselt kümneks. Vabaduse plats oli autosid ja rahvast täis. Viljandi mehed, Jaaguga eesotsas, olid platsi linnapoolse serva meie autode tarvis reserveerinud, kohaleidmisega polnud probleemi. Autosid ja rahvast oli siiski palju, nagu kesksuvisel laadapäeval:
Minul tuli kiirelt abilised leida, kes osalejatele ettevalmistatud materjali kätte jagaks. Abilistest polnud puudust, aga inimeste leidmisega oli probleem, abilised ei tundnud inimesi ei nime, ega nägupidi. Pidin siis improviseeritud dispetsherit mängima:
Loomulik, et kaugemalt tulijad on aegsasti kohal. Mõned olid juba eelmisel õhtul Viljandisse sõitnud. Neil oli nüüd aega autosid uudistada, uudiseid pajatada:
Võistleja numbri kinnitamiseks tuli lahendus leida. Korraldajad olid autode kaunistamiseks lipud tellinud. Need oli vaja kuidagi autole kinnitada. „Vanad kalad“ olid kodus eeltöö ära teinud ja nüüd pääses ainult lipuvarda külgekruvimisega:
Ilus ilm ja värvilised autod olid kohale meelitanud päris arvestatava rahvahulga. Autode vahel liikumisega oli päris tegemist. Väiksematele huvilistele oli mootorikatte alla vaatamine keeruline, neile pidid isad-emad appi tulema.
Kella poole üheteistkümneks oli plaanitud pidulik avamine Viljandi lossimägedes, kindrali ratsamonumendi juures. Autod jätsime seniks linnarahvale uudistamiseks.
Kindral Laidoneri memoriaalist osavõtjaid oli tulnud teele saatma Laidoneri seltsi liige, Viljandi muuseumi direktor, Jaak Pihlak.
Mälestus-sõidul osalejate poolt jätsime monumendi jalamile lillekimbu, ratsule oli heinapall juba enne meid kohale toimetatud ja siis oligi aeg traditsioonilise ühispildi tegemiseks.
See ühispilt jäi osalejatele ühtlasi tänuavalduseks korraldajatelt.
Pille Russi foto
Nüüd autode juurde tagasi, et üks osa võistlusest võiks alata.
Tegelikult oli esimene osa võistlusest alanud juba kella kümnest. See oli stiili ja riietumiskonkurss, kus hinnati meeskondade sobivust oma sõiduki ja ajastuga.
Aga nüüd tagasi stardipaika! Allan koos
http://www.ristle.ee meeskonnaga oli ette valmistanud auto-orjenteerumise võistluse Viljandi linnas. Olin palunud Allanil teemadeks võtta: Viljandi linn ja J. Laidoner. On ju kindral Viljandi külje all, Viiratsis sündinud.
Allan kohtunikuna „stardijoonel“:
Allani enda auto, Moskvitsh 412 IE, oli nii kodu- kui ka välismaiste külaliste huviobjektiks.
Olime korraldajatega arvanud, et korrapäratu vanade masinate sagimine Viljandi linnas, umbes poolteise tunni jooksul, oleks atraktiivne vaatepilt! Tundub, et oli.
Aga võistlusest.
Kui dokumendid stardis kätte sain, tuleb tunnistada, et olin üsna nõutu...
Kogu võistluse, „Ristle, Viljandi eri“ pakett on nähtav siit:
http://ristle.ee/laidoner
Küsimustik ja kaart siit:
http://ristle.ee/site/wp-content/upload ... _print.pdf
Tõmbasime oma auto tee serva ja süvenesime pabereid uurima. Lõpuks otsustasime, et sõidame kaardi järgi lähimasse küsimus-punkti ja vaatame seal... See oli õige otsus, hakkasime aru saama, mida küsiti ja esimesed vastusedki leidusid.
Tagantjärele tarkusega võib öelda, et oleksime pidanud küsimustikku veelgi põhjalikumalt uurima! Näiteks 6. küsimus: tekst hoone seinal. Kaardilt võis välja lugeda, et tegemist on Viljandi jaamahoonega. No mis kiri võiks olla jaamahoone seinal? Loomulikult koha nimi: Viljandi! Aga ei süvenenud, ruttasime kohe järgmist punkti leidma... Või küsimus 8: Viljandi esimene aukodanik? Teadsime, et legendaarse Viljandi linnapea, August Maramaa skulptuur on raekoja kõrval.... proovisime, Maramaa sobis ja ei hakanud kohale sõitma, aga oleks pidanud, sest esimene aukodanik oli Laidoner, see oli skulptuuri juures kirjas...
Pooleteise tunniga said enam-vähem kõik võistlejad need 10 punkti „võetud“ ja Vabaduse platsil oli finish.
Ühest elamusest tahan veel kirjutada. Nimelt olime just „võtnud“ viienda punkti, kunstikeskuse ja vaatasime kaardilt, et läheks alla, järve äärde, Ranna puiesteele. Seal oli esimene punkt, Hubert Pärnakivi skulptuur. Sõidame siis mööda Pikka tänavat edasi ja tee läheb järjest kitsamaks ja langus järsemaks. Tekkis juba mõte, et läheks teist teed? Aga allpool oli näha teeäärde pargitud autosid ja tundus, et siit on ka enne meid alla sõidetud. Sõidame edasi, augud, mis vesi on teesse uuristanud, lähevad järjest suuremaks ja kohati on koos veega suured kivilahmakd teest irdunud.... nüüd küll enam edasi minna ei taha! Aga pole pääsu, sellisest kaldest ja kitsukesest teest tagurpidi üles ei lähe! Hambad ristis, edasi! Alla me saime ja terveks jäime ka, aga ekstreemne elamus tükiks ajaks. Kahju, et ise pilti ei saanud teha.
Kõrgemäe tänav oli ka huvitav koht, aga tunduvalt turvalisem! Pille tegi sellel tõusul hulga pilte, mõnele pildile jäi vanu autosid hulgi.
Lõpuks kogunesime kõik jälle Vabaduse platsile:
Seda seletamist oli peale võistlust veel tükiks ajaks.
Markuse autol, BMW 501, oli tekkinud mingi viga. Midagi oli õline, kuskil oli tunda kärsahaisu, ühesõnaga, midagi oli viga. Aga mis? Seda siis mitmed spetsialistid, kes meil ju kaasas olid, ka uurisid:
Nüüd jäid autod parklasse vaatamiseks, ise läksime lõunasöögile Grand Hotel Viljandisse.
Lõunasöök sujus viperusteta, kui mitte arvestada seda, et fotograaf Pille, kellega ühes lauas istusime, jälgib läbi akna, kuidas parkimiskontrolör talle trahvikviitungit kirjutab...
Tundus, et toiduvalikuga jäädi ka üldjoontes rahule ja peale lõunasöökigi oli veel seletamist pikalt:
Istusime siis autodesse ja võtsime sihikule järgmise peatuskoha, Pikasilla. Tõnu oli reedese päeva teejuht ja tema Rolls Royce järgi veereti Vabaduse platsilt minema.
Nii me siis hanereas liikusime, kuni heliseb telefon ja Jaak kurdab, et midagi ununes Raivo Edselisse, kus oleme? Saigi siis erakorraline peatus tehtud ja kadunud asjad leidsid oma õige omaniku üles.
Kuni Pikasillani kulges kõik sujuvalt:
Umbes tunniajalise autosõidu järel oli plaanitud peatus:
Võtsime kõik teeäärsesse „taskusse“ ja saime pisut selga sirutada, iseenda ja sõprade autosid kiita.
Kogu tee, kuni Pühajärveni oli meid saatnud Pille. Tema oli õigetel positsioonidel alati enne meid.
Pille Russi fotod sõidust.
Suur tänu talle nähtud vaeva eest! Sellise kvaliteediga pildimaterjali poleks me omade jõududega kuidagi kokku saanud.
Järgmine peatus oli plaanitud Hellenurme vesiveski juures.
Ilus veskijärv, punasest kivist laotud, juba lagunema kippuv vesiveski... ja ilusad autod muidugi ka!
Üle sileda vee on kuskil vana häärber...
Aga meie siirdusime vesiveski saladusi tundma õppima.
Veskiemand, esiplaanil, rääkis oma pika ja huvitava loo sellest, kuidas tema vanaisa kunagi siin toimetas.
Umbes sarnane võis ta olla?
Veskielu oma tehnika ja inimestega oli huvitav kuulata-vaadata, aga kõike seda ringi rääkida ma ilmselt ei oskaks...
Veskiskäik lõppes, nagu peabki, värskest jahust küpsetatud kaku maitsmisega:
Minu arvates oli päris huvitav. Siinkohal tänud Aarele, kes meile seda kohta soovitas!
Ei muud, kui jälle autodesse ja Tõnu juhtimisel Pühajärve poole!
Otepääl käisime sõiduvahendite „jänu kustutamas“ ja nii me ööbimiskohta ükshaaval saabusime.
Nüüd reisikotid tuppa, dushi alla, puhtad riided selga ja õhtusöögile!
.......