Väike parandus viimasele tekstile - vanasõidukiks tunnustamise akt ja siis koos sellega kaasnev must number on eestis minuteada tähtajaline kehtivusega 12 aastat.
Väike õli tulle juurdevalamine ka küsimuse näol - kas on Eestis mõni sõiduk, mis on ekspertiisi läbinud ja vanasõidukiks aktiga tunnustatud, aga ei ole omale edevusnumbrit võtnud (või ei kuulugi registreerimisele)?
Või tõesti ongi kõik oma sõidukeid siiani korrektselt taastanud ainult selle plekitüki saamise pärast.
Vanatehnikapoliitikast
oldmoped kirjutas:
Väike õli tulle juurdevalamine ka küsimuse näol - kas on Eestis mõni sõiduk, mis on ekspertiisi läbinud ja vanasõidukiks aktiga tunnustatud, aga ei ole omale edevusnumbrit võtnud (või ei kuulugi registreerimisele)?
Või tõesti ongi kõik oma sõidukeid siiani korrektselt taastanud ainult selle plekitüki saamise pärast.
Miks Sa Sõber musta numbert "edevusnumbriks" pead? Seda ei ole antud kellegile niisama. Kas Sa pole natuke ülekohtune.Sinu arvates on kõik musta numbri saanud vanaauto omanikud edevad ? Mina ikka nii ei arva.Mõtle natuke...
Eks siis seletan oma suhtumist.
Reaalne vajadus selle erinumbri järgi on sellest autode-mootorrataste seltkonnast umbes 3-5 sõidukil, et need tükkidest ehitatud masinad üldse legaliseeritud saaks. Teistel selle järgi mittemingit füüsilist vajadust peale teistele näitamise ei ole.
Niipalju kui ma olen aru saanud, siis vanasõidukil ka sel juhul, kui see on enesetunde tõstmiseks ja oma kätetöö tasemele teiste poolt kinnituse saamiseks ekspertiisi läbinud, sertifikaadi saanud ja vanatehnikaks tunnistatud, selle numbri võtmise kohustust ei ole ja saab oma olemasoleva valge numbriga täpselt samamoodi edasi sõita.
Lisaks ka see, et miks ei ole mitteükski registreerimiskohustust mitteomava vana sõiduki omanik oma masinat tahtnud vanasõidukiks nimetada - minuteada ei ole siiani mitteükski jalgratas, mopeed ega võsitlusmootorratas omale sertifikaati taotlenud (ja järelikult mitteükski neist ka vanasõiduk ei ole vaid nende puhul on tegu lihtsalt suvaliste vanade asjadega).
Seda 99,9% tõenäolisusega selle pärast, et kuna nad sellist uhket numbrit ju nagunii külge ei saaks, siis pole järelikult mõtet ka ekspertiisi läbida ja sertifikaati taodelda. Lisaks tõenäoliselt ka see, et alati on kindlam mitte üle loetud olla, muidu mõni järjekordne ametnik võtab äkki vastu otsuse, et sinu sõiduk võib ju sinu oma olla, aga see, mida ja kuidas sa sellega ette võtad või kellele, kas ja kuhu müüa võid, on selle ametniku otsustada.
Reaalne vajadus selle erinumbri järgi on sellest autode-mootorrataste seltkonnast umbes 3-5 sõidukil, et need tükkidest ehitatud masinad üldse legaliseeritud saaks. Teistel selle järgi mittemingit füüsilist vajadust peale teistele näitamise ei ole.
Niipalju kui ma olen aru saanud, siis vanasõidukil ka sel juhul, kui see on enesetunde tõstmiseks ja oma kätetöö tasemele teiste poolt kinnituse saamiseks ekspertiisi läbinud, sertifikaadi saanud ja vanatehnikaks tunnistatud, selle numbri võtmise kohustust ei ole ja saab oma olemasoleva valge numbriga täpselt samamoodi edasi sõita.
Lisaks ka see, et miks ei ole mitteükski registreerimiskohustust mitteomava vana sõiduki omanik oma masinat tahtnud vanasõidukiks nimetada - minuteada ei ole siiani mitteükski jalgratas, mopeed ega võsitlusmootorratas omale sertifikaati taotlenud (ja järelikult mitteükski neist ka vanasõiduk ei ole vaid nende puhul on tegu lihtsalt suvaliste vanade asjadega).
Seda 99,9% tõenäolisusega selle pärast, et kuna nad sellist uhket numbrit ju nagunii külge ei saaks, siis pole järelikult mõtet ka ekspertiisi läbida ja sertifikaati taodelda. Lisaks tõenäoliselt ka see, et alati on kindlam mitte üle loetud olla, muidu mõni järjekordne ametnik võtab äkki vastu otsuse, et sinu sõiduk võib ju sinu oma olla, aga see, mida ja kuidas sa sellega ette võtad või kellele, kas ja kuhu müüa võid, on selle ametniku otsustada.
-
Varavamehaanik
- Uus kasutaja
- Postitusi: 95
- Liitunud: 10 September N, 2009 00:00
- Asukoht: Kuusalu
- Kontakt:
Reaalne vajadus "musta numbri" järele on kõikidel vanadel bussidel ja veokatel, kui ei taha armatuuri auku suuremaks lõigata, et ketast paigaldada. Pealegi hoiab ühe vanaaegse bussi omanik "musta numbri" olemasolu korral nelja aastase ülevaatuse perioodil kokku vähemalt 8000 krooni. Lisaks ka Ameerika autod oma punaste tulede ja tsiklid oma müranormidega.
"Musta numbri" ülevaatus toimub täpsel nii nagu see omal ajal toimus. Vaadatakse üldist heakorda, proovitakse sõita ja pidurdada, vaadatakse tulede korrasolekut ja reguleeringut. Vaadatakse, kas rool lõtkub ja kas vedelikud tilguvad. Ei ole mõtet ronida invaliidi autoga piduri stendi või kahe taktilisega heitgaasi testi. Lisaks vaadatakse et sõiduk oleks tehase nõuetele vastav, ehk lähtub originaalist. Pole midagi hullu, tegu ei ole restaureerimis-, ega iluduskonkursiga.
Meil on täpselt sama põhimõte "mustal numbril" nagu Soomes. Vahe on ainult selles, et Soomes on osa musta põhjaga numbreid jäänud vanast ajast ja neile ei kehti aktiga määratud soodustused.
Soovitan kõikidel "musta numbri" prominentsuse osas maha jahtuda ja esitada oma sõiduk komisjonile hindamiseks. Mida suurem on "musta numbriga" sõidukite hulk, seda rohkem saame sellele soodustusi või erisusi otsida ja läbirääkida. Paljud partnerid on öelnud, et nii väikese hulga pärast ei ole mõtet seadusi muuta või mingeid sooduspakette korraldada. Perspektiivis võiks olla kindlustuse soodustusi, tasuta parkimisi kesklinnas, odavamaid laevapileteid, kütuse kaarte jne.
Ülevaatus "musta numbri" komisjoni eest toimub iga nelja aasta tagant, siis saab vajadusel ka akti tühistada. Samas ma ei usu, et see saab olema massiline. Seni on see kõik tasuta, kuid nii see kindlasti olema ei jää.
"Musta numbri" ülevaatus toimub täpsel nii nagu see omal ajal toimus. Vaadatakse üldist heakorda, proovitakse sõita ja pidurdada, vaadatakse tulede korrasolekut ja reguleeringut. Vaadatakse, kas rool lõtkub ja kas vedelikud tilguvad. Ei ole mõtet ronida invaliidi autoga piduri stendi või kahe taktilisega heitgaasi testi. Lisaks vaadatakse et sõiduk oleks tehase nõuetele vastav, ehk lähtub originaalist. Pole midagi hullu, tegu ei ole restaureerimis-, ega iluduskonkursiga.
Meil on täpselt sama põhimõte "mustal numbril" nagu Soomes. Vahe on ainult selles, et Soomes on osa musta põhjaga numbreid jäänud vanast ajast ja neile ei kehti aktiga määratud soodustused.
Soovitan kõikidel "musta numbri" prominentsuse osas maha jahtuda ja esitada oma sõiduk komisjonile hindamiseks. Mida suurem on "musta numbriga" sõidukite hulk, seda rohkem saame sellele soodustusi või erisusi otsida ja läbirääkida. Paljud partnerid on öelnud, et nii väikese hulga pärast ei ole mõtet seadusi muuta või mingeid sooduspakette korraldada. Perspektiivis võiks olla kindlustuse soodustusi, tasuta parkimisi kesklinnas, odavamaid laevapileteid, kütuse kaarte jne.
Ülevaatus "musta numbri" komisjoni eest toimub iga nelja aasta tagant, siis saab vajadusel ka akti tühistada. Samas ma ei usu, et see saab olema massiline. Seni on see kõik tasuta, kuid nii see kindlasti olema ei jää.
Tõnu Piibur 5116265 <a href="http://www.kuusaluautobaas.com/">www.ku ... aas.com</a>
Jään ikka oma eelmise mõtte juurde.
Mis puutub sellesse,et ükski võrr,mopeed või mingi muu sõiduk pole musta numbri registris,on vast see,et põhiliselt liigutakse suuremate asjadega,kui need väiksed .Paljudel on aastatega kogunenud hulga tehnikat. Kui on olemas auto või mootorratas, siis kes tahaks üritusel täristad võrriga.Võetakse ju ikka suurem ja haruldasem liikur. Sellega saab teistega sammu pidada ja peab ka paremini vastu.
Arvan seda,et kuna uuest aastast peavad mopeedid ja teised väiksed sõiduriistad ka tavaregistris registreeritud olema ja liikluses enam muidu ei saa,vast mõni hakkab ka omale taotlema musta numbert. Muidugi saame seda näha edaspidi.Nagu ma aru sain,pole seda veel keegi teha jõudnud.Või tahtnud.Seega kes avab asja? Hr.Oldmoped ,teil on ju suurepärane võimalus. Tehke algus ja eeskuju andes tekib ka teisi julgeid. Eeskuju on ju nakkav.See on ju tore,kui keegi täristaks üritusel ka mingi väiksema liikuriga,must number küljes. See näitaks taastaja oskusi ja mitmekesistaks vanatehnikaparki.
Mis puutub sellesse,et ükski võrr,mopeed või mingi muu sõiduk pole musta numbri registris,on vast see,et põhiliselt liigutakse suuremate asjadega,kui need väiksed .Paljudel on aastatega kogunenud hulga tehnikat. Kui on olemas auto või mootorratas, siis kes tahaks üritusel täristad võrriga.Võetakse ju ikka suurem ja haruldasem liikur. Sellega saab teistega sammu pidada ja peab ka paremini vastu.
Arvan seda,et kuna uuest aastast peavad mopeedid ja teised väiksed sõiduriistad ka tavaregistris registreeritud olema ja liikluses enam muidu ei saa,vast mõni hakkab ka omale taotlema musta numbert. Muidugi saame seda näha edaspidi.Nagu ma aru sain,pole seda veel keegi teha jõudnud.Või tahtnud.Seega kes avab asja? Hr.Oldmoped ,teil on ju suurepärane võimalus. Tehke algus ja eeskuju andes tekib ka teisi julgeid. Eeskuju on ju nakkav.See on ju tore,kui keegi täristaks üritusel ka mingi väiksema liikuriga,must number küljes. See näitaks taastaja oskusi ja mitmekesistaks vanatehnikaparki.
Seletan veelkorra ja hästi aegaselt.TALUPOEG kirjutas:Jään ikka oma eelmise mõtte juurde.
Mis puutub sellesse,et ükski võrr,mopeed või mingi muu sõiduk pole musta numbri registris,on vast see,et põhiliselt liigutakse suuremate asjadega,kui need väiksed .Paljudel on aastatega kogunenud hulga tehnikat. Kui on olemas auto või mootorratas, siis kes tahaks üritusel täristad võrriga.Võetakse ju ikka suurem ja haruldasem liikur. Sellega saab teistega sammu pidada ja peab ka paremini vastu.
Minu jutt ei ole mitte mustast numbrist vaid selle saamise aluseks olevast vanasõidukiks tunnustamise aktist. Juriidiliselt ei ole eesti vabariigis mitteükski seda akti mitteomav vana sõiduk vanasõiduk. Taha kruvitav või mittekruvitav number ei puutu mittekuidagi sellesse teemasse.
“Vanasõiduk on teaduse või tehnika arengut kajastav, ajaloolis-kultuurilise väärtusega, kollektsionääridele või muuseumidele huvi pakkuv sõiduk, mille valmistamisest on möödunud vähemalt 35 aastat ja mis on vanasõidukiks tunnustatud”
Vanasõidukiks tunnustamise protseduur on võimalik läbi viia ka selliste sõidukite suhtes, mis ei osale teeliikluses või mis teeliikluses osaledes ei pea kasutama riiklikku registreerimismärki.
Vot sellega on nüüd küll see asi, et selles teemas võib küll kogu vanatehnikaringkond ja nende igasugused liidud ja klubid väga väga sügavale pimedasse kohta koos oma veokate ja bussidega minna ja sinna jääda. Tegeletakse ainult sellega, mis on omale mingil põhjusel vajalik ja kõik muu ümberkaudne vanatehnikamaailmas toimuv ei puutu üldse neisse.TALUPOEG kirjutas:Arvan seda,et kuna uuest aastast peavad mopeedid ja teised väiksed sõiduriistad ka tavaregistris registreeritud olema ja liikluses enam muidu ei saa,vast mõni hakkab ka omale taotlema musta numbert.
Kogu vanamopeedinduse teema ajamisega uues liiklusseaduse sinnamaani, et neid lihtsalt illegaalseteks ei tunnistataks ja prügimäele ei suunataks olin sunnitud tegelema päris mitu aastat üksi koos mõne aktiivsema sõbra toetuse ja abiga. Enamus idiootsused õnnestus eelnõust välja rookida ja mõistlikud punktid sisse saada. Üks väheseid, milleni kuidagi ei jõudnud, oli eraldi vanamopeedi kategooria läbisurumine, nagu on osades teistes riikides - lihtsalt huvitatud isikute ring, asja kõlapind ja eriti just toetusgrupp oli olematu. Mis krdi asja pärast peaks keegi mopeedimeestest nüüd hakkama selle sama ignorantide seltskonnaga liituma? Kui keegi ka tahaks, siis huvitaks mind väga nende hindama volitatud ekspertide tase ja teadmiste täpsusklass enamuse selle kategooria masinate adekvaatseks hindamiseks. Las jääda nii nagu on siiani, et igaüks mängib oma liivakastis kuiva liivaga edasi ja üksteise kastidesse märja liiva saamiseks pissile ei minda.
Olen küll seda ka ennem siin foorumis tsiteerinud, kuid foorumi kinnises osas ja sellepärast lisan oma sutumise paremaks mõistetavuseks selle uuesti:
edit: Parandsin vastavalt soovitusele tsitaadiosa ära, et ei oleks kahetimõistmist.Priit Veski, ühes teises tehnikafoorumis, mulle adresseerituna kirjutas: Tead, kui sa sittagi ei tea, ÄRA MÖLISE, raisk! Mina olin ka suhteliselt otse juures kõige algsema "Musta numbri" idee tekkel ja selleks kokku kutsutud Vanatehnikaklubide Liidu juures. Muuseas, minu allkiri on ka seltsingulepingu all kui klubi Unic juht ja seda esimesel vanatehnika suurel sõidul - Sajandisõidul. Ja see ei tekkinud muust, kui vajadusest vanatehnikat ja meid maailmas esindavaid tegelasi kaitsta.
Kui sa sittagi riigi asjadest, seadusloomest, ametnike võimalikest idiootsustest ja muust ei jaga, mine nühi oma moppe edasi aga ära sellel teemal rohkem sõna võta! Ahjah, varsti tuleb ka need mopid registreerida... ja TÄNU selle "kitsa huvigrupi" lobi- ja selgitustööle läbi kümne aasta olid ametnikud juba teadlikud vanatehnika olemasolust ning sellest, et see tehnika EI OLE eurosertifitseeritav, seda ei saa võtta sama pulgaga uuema tehnikaga ja et enamuses on see niigi hobi, kus sõidukilomeetrid on olematud. Eriti käis see veokate ja busside kohta, kus oli suisa nii absurdne seis mingil hetkel, et omanikud ei saanud nendega üle piiride või pidid Saureri euronõuetele vastavaks liinibussiks ehitama (rääkimata, et selline võiks endas vedada rohkemat inimest); pidid oma iidvanad veokad rahvusvaheliseks kaubaveoks ülevaatama jne!
Viimati muutis oldmoped, 10 Oktoober P, 2010 20:30, muudetud 2 korda kokku.
-
Autorestauraator
- VVK liige
- Postitusi: 3026
- Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
- Asukoht: Tallinn, Merivälja
- Kontakt:
Kui sa nii räiget teksti avalikus foorumis tsiteerid, siis pead küll allika ja autori nime juurde märkima. Vastasel juhul võib tekkida mulje, et see on sinu tekst.oldmoped kirjutas:
Olen küll seda ka ennem siin foorumis tsiteerinud, kuid foorumi kinnises osas ja sellepärast lisan oma suhtumise paremaks mõistetavuseks selle uuesti:
Tead, kui sa ...
Maamehena saan aru,kuhu Sa kõiki saadad.Arvan siiski,et kõik klubid ja liidud ikka seisavad vanatehnika ja kõige selle seonduva eest.Selleks nad ongi loodud.Millepärast Sulle meeldiv nn.Vanamopeedindus vähem Aupaistet saanud on,ei tea.See et oled ise ka selle eest seisnud,ei ole mitte paha.Lase edasi! Aga ära palun ka mind sinna pimedasse kohta veel saada! Kuulun ju ka otsapidi vanatehnikaringkonda ja tegelikult tegelen siin paljude asjadega.Olen kuhjand oma panipaikadesse ka mopeedi ja võrri juppe.Seega tegelen jõudumööda ka nendega.Kuna esimene asi millel mootor peal oli -Riga võrr.Sellega sai esimesed sõidud tehtud.Nii et ma ei tegele ainult oma asjadega.Olen hea seisnud ka väiksemate asjade eest.Seisnud Kuusakoski vanarauasabas ja enne platsilejõudmist ostnud võrre ja osi kokku.Seda olen ka teinud siis, kui rahakott kannatab,rohkemaks pole enam jõudu.[quote="oldmoped
Vot sellega on nüüd küll see asi, et selles teemas võib küll kogu vanatehnikaringkond ja nende igasugused liidud ja klubid väga väga sügavale pimedasse kohta koos oma veokate ja bussidega minna ja sinna jääda. Tegeletakse ainult sellega, mis on omale mingil põhjusel vajalik ja kõik muu ümberkaudne vanatehnikamaailmas toimuv ei puutu üldse neisse.
-
Autorestauraator
- VVK liige
- Postitusi: 3026
- Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
- Asukoht: Tallinn, Merivälja
- Kontakt:
Tere, sain Vahurilt sellise kirja:
Tere, Märt
Saadan sulle kirja lisas teksti, mis on mõeldud Vanatehnika foorumisse. Kuna ma ei ole selle liige, siis pead selle üles riputamise enda peale võtma.
Edu soovides,
Vahur
Siin see kiri:
Murphy 20%-80% seadus
Ei saa minagi siin vaiki olla. Juba sellepärast, et tormi vallandanud inimestega ja nende kätega looduga olen isiklikult tuttav. Autorestauraatorist endast on saanud aastate jooksul mu hea õpetaja ja sõber. Volga-foorum, kus ma kajastan oma autode taastamist, tunneb mind MTJ juhatajana. Oma igapäevast leiba puidurestauraatorina teeniva pensionieelikuna ja endise tööõpetuse õppejõuna olen oma kolleegide seas samale rehale astunud. Diskussiooni käivitamise motiiviks on mul olnud soov nii enda kui ka kolleegide oskuste arendamises kui ka teiste koolitamises.
Alustaksin poeetiliselt sellest, et kõneaineks olevat kollektsiooni külastades olin tunnistajaks, kui ZIS-110 juures minu tütre elukaaslane avaldas kirglikult soovi selle autoga ühist pulmasõitu teha. Ma ise pean seda lausa tütre käe palumiseks. Kui nüüd pulmasõiduks läheks, pole ma sugugi kindel, et söendaksin sellise sooviga auto omaniku poole pöörduda. Ikka lugupidamise ja aukartuse pärast, kuigi number on lausa telefonis. Selle looga tahan näidata, milline on vanatehnika emotsionaalne roll meie argielus. Pärandkultuuri säilitamisest rääkimata. Just selles vene tehnikas on minu silmis selle kollektsiooni väärtus. Ühes teles nähtud tõsielufilmis eesti ja norra autorestauraatoritest, kus taastati M-407, edastati sõnum – teie peate hoolitsema oma kultuuripärandi säilimise eest, kuna need on hävimas. Me ei saa sellest ei üle, ega ümber, et see tehnika oli vene päritolu.
Kui nüüd tegijate poole pealt vaadata, siis arvan mõistvat ja jagavat Autorestauraatori muret ja püüdlusi. Spordis on käibel fraas, et võit ei õpeta enam midagi uut, küll aga saame palju õppida kaotusest. Mina ise ütlen ebapedagoogilliselt lihtsamalt – kiitus on nagu lahtisest uksest sisse murdmine (st. aja raiskamine). Õnnestunud asjad on ju kohe silmaga näha, aga arenguks peame keskenduma oma ebaõnnestumistele. Mu oma lapsed on sellepärasat ilmselt palju kannatanud, kuid ka enda ebaõnnestumised vanatehnikaga olen avalikustanud Volga-foorumis. Ikka selleks, et teised neid väldiksid. Goethe „Faustist“ mäletan ehk ainult lõiku: “Ma tean, et olen ori vaid, kui edasi ei lähe. Ükskõik, kas mõne muu või enda vankrit vean.“ Seega on inimestel ürgomane tarve areneda ja täiustuda. Seda nimetatakse elukestvaks õppeks.
Kui nüüd vanatehnika juurde naasta, siis me kõik käime teiste sõidukeid uudishimulikult „luubiga“ kiibitsemas. Me teame peast, millisel autol on värv voolama lastud, millisel lihvimiskriimud nähtavad või millisele on küsitava väärtusega detaile külge poogitud. Suhtumise järgi tehtud töödesse oleme kohatud meistritest ka vaimusilmas oma tingliku edetabeli kokku pannud. Üks tuntud restauraator on lausa Pahtlikuninga hüüdnime pälvinud. Kuigi sõidan tihti tema töökojast mööda, ei ole nagu tekkinud erilist soovi tema uksele koputada. Mina lihtsalt tahan õppida parimatelt.
Aga kus saaksid parimad oma oskusi arendada? Kunagi ma arvasin, et selleks kohaks võiksid olla meistrite seltsid. On meil ju põhikirjadeski kirjas heade töötavade järgimine ja enesetäiendamine. Nii kuulun või olen kuulunud või lihtsalt osalenud nii tööõpetajate seltsis, restauraatorite ühenduses, Unic-klubis, Volga-seltsis. Praktilisi õpitubasid ja kursusi korraldatakse nendest ainult tööõpetajate seltsis, sest selle maksavad kinni koolid. Teised seltsid on kõik nn. lõõgastumispaigad, kus ei peeta heaks tooniks tööst rääkida (antagu andeks see väike liialdus). Korraldatakse küll rallisid, lustisõite ja nostalgiaöösid, aga isegi Mobilisti ajakirja pean käima Soomes sõprade juures lugemas? Kui olen näiteks puidurestauraatoritele rääkinud, et võiks nagu käia liikmete töökodades külas ja üksteise töid analüüsida, siis tundub see olevat pühapaika tungimisena. Autorestauraatori töötuba on seevastu olnud alati avatud õppimisele, sest ta on oma hingelt Õpetaja. Korduvalt on seal toimunud plekksepatööde ja keevitamise õppepäevad. Jätkuvalt on soetatud uusi tööriistu ja neid ka jüngritele tutvustatud. See liigitub siiski järelkasvu koolitamise hulka. Aga kus saavad oma oskusi arendada meister-restauraatorid? Tuleb välja, et avalikes foorumites ei õnnestu isegi kriitilistel teemadel diskussiooni algatada, sest jõmmid hakkavad kohe kaigastega materdama ja õrnahingelised hakkavad nutma. Kus on see Eesti kaasaegne töökoda kus head autorestauraatorid valtsiks, pinniks, sikaks ja keevitataks valmis oma ajaloo pärleid? See on muidugi idealism, sest eestlane näeb sageli igas kolleegis konkurenti.
Nüüd siis selle 20%-80% juurde. See tähendab, et 20% jõupingutusega saavutame 80% eesmärgist, aga viimase 20% saavutamiseks peame me kulutama ülejäänud 80%. Restauraatorina tean hästi, et meistritel on kõrvade vahel oma sõnastamata kvaliteedikriteeriumid, mis on seotud heade töötavadega. Sõnadetagi on selge, et nende töötubadest ei välju asjad enne, kui kvaliteet ei ole saavutatud. Meistrid julgevad oma tööle nime alla kirjutada. Nii tegutsen ka mina juba aastaid oma nime all. Unikaalsete tööde puhul tähendab see ebameeldivaid üllatusi, kus tuleb sobiva tehnoloogia leidmiseks mõni detail korduvalt ümber teha või uuele katsele minna ja kulud kanda enesetäienduse hulka. Olen ise lõpetanud töösuhte sõbraga, kes tehtud töö kohta arvas lihtsalt, et see käib küll. Sellist “käib küll” suhtumist on minu arvates autorestauraator diskussiooni algatades tauninud. Meie mõlemad oleme kasvanud keskkonnas, kus piltlikult öeldes kudumi mustrisse lipsanud viga tuli lahti arutada ja õigesti kududa. Olen teinud üliõpilastega katse, kus lasksin neil trükkida väikest teksti ehtsal kirjutusmasinal. See oli midagi õudset, sest tänapäeva arvuti-noored ei ole harjunud vigadeta töötama, sest virtuaalmaailmas saab alati ju tagasi võtta või kustutada. Reaalses elus aga jäävad sellest parandamatud jäljed.
Lõpetuseks. Kui nüüd ikka igaüks pingutaks need viimased 80% , siis oleks võit kindlustatud. Kindlasti ei ole asjakohane ja õige kriitika sõbrale tasku pissimine vaid edasiviiv jõud. Destruktiivset lahmivat kriitikat aga ei saa õigustada.
Edu soovides,
Rändtisler Vahur Kõrbe
Tere, Märt
Saadan sulle kirja lisas teksti, mis on mõeldud Vanatehnika foorumisse. Kuna ma ei ole selle liige, siis pead selle üles riputamise enda peale võtma.
Edu soovides,
Vahur
Siin see kiri:
Murphy 20%-80% seadus
Ei saa minagi siin vaiki olla. Juba sellepärast, et tormi vallandanud inimestega ja nende kätega looduga olen isiklikult tuttav. Autorestauraatorist endast on saanud aastate jooksul mu hea õpetaja ja sõber. Volga-foorum, kus ma kajastan oma autode taastamist, tunneb mind MTJ juhatajana. Oma igapäevast leiba puidurestauraatorina teeniva pensionieelikuna ja endise tööõpetuse õppejõuna olen oma kolleegide seas samale rehale astunud. Diskussiooni käivitamise motiiviks on mul olnud soov nii enda kui ka kolleegide oskuste arendamises kui ka teiste koolitamises.
Alustaksin poeetiliselt sellest, et kõneaineks olevat kollektsiooni külastades olin tunnistajaks, kui ZIS-110 juures minu tütre elukaaslane avaldas kirglikult soovi selle autoga ühist pulmasõitu teha. Ma ise pean seda lausa tütre käe palumiseks. Kui nüüd pulmasõiduks läheks, pole ma sugugi kindel, et söendaksin sellise sooviga auto omaniku poole pöörduda. Ikka lugupidamise ja aukartuse pärast, kuigi number on lausa telefonis. Selle looga tahan näidata, milline on vanatehnika emotsionaalne roll meie argielus. Pärandkultuuri säilitamisest rääkimata. Just selles vene tehnikas on minu silmis selle kollektsiooni väärtus. Ühes teles nähtud tõsielufilmis eesti ja norra autorestauraatoritest, kus taastati M-407, edastati sõnum – teie peate hoolitsema oma kultuuripärandi säilimise eest, kuna need on hävimas. Me ei saa sellest ei üle, ega ümber, et see tehnika oli vene päritolu.
Kui nüüd tegijate poole pealt vaadata, siis arvan mõistvat ja jagavat Autorestauraatori muret ja püüdlusi. Spordis on käibel fraas, et võit ei õpeta enam midagi uut, küll aga saame palju õppida kaotusest. Mina ise ütlen ebapedagoogilliselt lihtsamalt – kiitus on nagu lahtisest uksest sisse murdmine (st. aja raiskamine). Õnnestunud asjad on ju kohe silmaga näha, aga arenguks peame keskenduma oma ebaõnnestumistele. Mu oma lapsed on sellepärasat ilmselt palju kannatanud, kuid ka enda ebaõnnestumised vanatehnikaga olen avalikustanud Volga-foorumis. Ikka selleks, et teised neid väldiksid. Goethe „Faustist“ mäletan ehk ainult lõiku: “Ma tean, et olen ori vaid, kui edasi ei lähe. Ükskõik, kas mõne muu või enda vankrit vean.“ Seega on inimestel ürgomane tarve areneda ja täiustuda. Seda nimetatakse elukestvaks õppeks.
Kui nüüd vanatehnika juurde naasta, siis me kõik käime teiste sõidukeid uudishimulikult „luubiga“ kiibitsemas. Me teame peast, millisel autol on värv voolama lastud, millisel lihvimiskriimud nähtavad või millisele on küsitava väärtusega detaile külge poogitud. Suhtumise järgi tehtud töödesse oleme kohatud meistritest ka vaimusilmas oma tingliku edetabeli kokku pannud. Üks tuntud restauraator on lausa Pahtlikuninga hüüdnime pälvinud. Kuigi sõidan tihti tema töökojast mööda, ei ole nagu tekkinud erilist soovi tema uksele koputada. Mina lihtsalt tahan õppida parimatelt.
Aga kus saaksid parimad oma oskusi arendada? Kunagi ma arvasin, et selleks kohaks võiksid olla meistrite seltsid. On meil ju põhikirjadeski kirjas heade töötavade järgimine ja enesetäiendamine. Nii kuulun või olen kuulunud või lihtsalt osalenud nii tööõpetajate seltsis, restauraatorite ühenduses, Unic-klubis, Volga-seltsis. Praktilisi õpitubasid ja kursusi korraldatakse nendest ainult tööõpetajate seltsis, sest selle maksavad kinni koolid. Teised seltsid on kõik nn. lõõgastumispaigad, kus ei peeta heaks tooniks tööst rääkida (antagu andeks see väike liialdus). Korraldatakse küll rallisid, lustisõite ja nostalgiaöösid, aga isegi Mobilisti ajakirja pean käima Soomes sõprade juures lugemas? Kui olen näiteks puidurestauraatoritele rääkinud, et võiks nagu käia liikmete töökodades külas ja üksteise töid analüüsida, siis tundub see olevat pühapaika tungimisena. Autorestauraatori töötuba on seevastu olnud alati avatud õppimisele, sest ta on oma hingelt Õpetaja. Korduvalt on seal toimunud plekksepatööde ja keevitamise õppepäevad. Jätkuvalt on soetatud uusi tööriistu ja neid ka jüngritele tutvustatud. See liigitub siiski järelkasvu koolitamise hulka. Aga kus saavad oma oskusi arendada meister-restauraatorid? Tuleb välja, et avalikes foorumites ei õnnestu isegi kriitilistel teemadel diskussiooni algatada, sest jõmmid hakkavad kohe kaigastega materdama ja õrnahingelised hakkavad nutma. Kus on see Eesti kaasaegne töökoda kus head autorestauraatorid valtsiks, pinniks, sikaks ja keevitataks valmis oma ajaloo pärleid? See on muidugi idealism, sest eestlane näeb sageli igas kolleegis konkurenti.
Nüüd siis selle 20%-80% juurde. See tähendab, et 20% jõupingutusega saavutame 80% eesmärgist, aga viimase 20% saavutamiseks peame me kulutama ülejäänud 80%. Restauraatorina tean hästi, et meistritel on kõrvade vahel oma sõnastamata kvaliteedikriteeriumid, mis on seotud heade töötavadega. Sõnadetagi on selge, et nende töötubadest ei välju asjad enne, kui kvaliteet ei ole saavutatud. Meistrid julgevad oma tööle nime alla kirjutada. Nii tegutsen ka mina juba aastaid oma nime all. Unikaalsete tööde puhul tähendab see ebameeldivaid üllatusi, kus tuleb sobiva tehnoloogia leidmiseks mõni detail korduvalt ümber teha või uuele katsele minna ja kulud kanda enesetäienduse hulka. Olen ise lõpetanud töösuhte sõbraga, kes tehtud töö kohta arvas lihtsalt, et see käib küll. Sellist “käib küll” suhtumist on minu arvates autorestauraator diskussiooni algatades tauninud. Meie mõlemad oleme kasvanud keskkonnas, kus piltlikult öeldes kudumi mustrisse lipsanud viga tuli lahti arutada ja õigesti kududa. Olen teinud üliõpilastega katse, kus lasksin neil trükkida väikest teksti ehtsal kirjutusmasinal. See oli midagi õudset, sest tänapäeva arvuti-noored ei ole harjunud vigadeta töötama, sest virtuaalmaailmas saab alati ju tagasi võtta või kustutada. Reaalses elus aga jäävad sellest parandamatud jäljed.
Lõpetuseks. Kui nüüd ikka igaüks pingutaks need viimased 80% , siis oleks võit kindlustatud. Kindlasti ei ole asjakohane ja õige kriitika sõbrale tasku pissimine vaid edasiviiv jõud. Destruktiivset lahmivat kriitikat aga ei saa õigustada.
Edu soovides,
Rändtisler Vahur Kõrbe
Teema on arenenud ning lugemist palju. Mis puudutab eelpool kõneleja hr Vahur Kõrbe kirjatükki, siis tõi ta välja ühe kitsaskoha. Nimelt, ongi küsimus,et kus keegi õpib restoreerima ja kuidas?
Olen ka nagu kasutaja Talupoeg suuresti ise õppija olnud aga ka siit sealt üritanud vaadata ja uurida kuidas teised teevad. Tegelikult just see ongi mingil määral kogemusi rikastav,kui sa näed kuidas asju ühes või teises äärmuses ja vahepeal tehakse.
Siit järeldan,et ehk peaks olema rohkem praktilisi õppepäevi (kuidas paljud asjad praktikas välja näevad) ja ehk võimalusel ka mujal kui vaid Harjumaa ümbruses?
Võtsin ka aega,et sirvida neid avalikult kättesaadavaid akte selles foorumis. Tegelikult tundub,et üks võimalik probleem hindamisel on see,et kas sõiduki omanik/hindaja teab alati kõiki oma/hinnatava sõiduki detaillseid erinevusi mudeli piires?
See pole vihje kellegile vaid üldine filosoofiline mõttelend. Tulevikus võiks musta nr osas kaasata ka välismaalt asjatundjaid, just nende automarkide puhul, millega võib tekkida kahtlus kas on ikka õigetest asjadest koostatud. Usun,et see puudutab just ameerika ning mõningaid eksootilisemaid läänemaailma sõidukeid. Venetehnika osas usun on meil tarku eksperte piisavalt.Aga väliseksperdi kaasamine peaks eelkõige olema selline äärmus juhtum,kus tõesti tekib liialt küsimusi ja vaidlusi kohalike ekspertide vahel.
Teine asi,mis võiks olla praeguse korraga teisiti on uunikumi vanuse alandamine 35.aastalt 30 aastale. Miks? Usun,et ei hakka meil massiliselt tulevikus tulema Ford Sierrade vms praeguses mõistes tavalise tehnikaga trügijaid must nr peale. Pigem oleks vanuse alandamine positiivne, kuid sõidukile esitatud praegused nõuded jääks siiski samaks ka 30.a auto puhul.
Olen ka nagu kasutaja Talupoeg suuresti ise õppija olnud aga ka siit sealt üritanud vaadata ja uurida kuidas teised teevad. Tegelikult just see ongi mingil määral kogemusi rikastav,kui sa näed kuidas asju ühes või teises äärmuses ja vahepeal tehakse.
Siit järeldan,et ehk peaks olema rohkem praktilisi õppepäevi (kuidas paljud asjad praktikas välja näevad) ja ehk võimalusel ka mujal kui vaid Harjumaa ümbruses?
Võtsin ka aega,et sirvida neid avalikult kättesaadavaid akte selles foorumis. Tegelikult tundub,et üks võimalik probleem hindamisel on see,et kas sõiduki omanik/hindaja teab alati kõiki oma/hinnatava sõiduki detaillseid erinevusi mudeli piires?
See pole vihje kellegile vaid üldine filosoofiline mõttelend. Tulevikus võiks musta nr osas kaasata ka välismaalt asjatundjaid, just nende automarkide puhul, millega võib tekkida kahtlus kas on ikka õigetest asjadest koostatud. Usun,et see puudutab just ameerika ning mõningaid eksootilisemaid läänemaailma sõidukeid. Venetehnika osas usun on meil tarku eksperte piisavalt.Aga väliseksperdi kaasamine peaks eelkõige olema selline äärmus juhtum,kus tõesti tekib liialt küsimusi ja vaidlusi kohalike ekspertide vahel.
Teine asi,mis võiks olla praeguse korraga teisiti on uunikumi vanuse alandamine 35.aastalt 30 aastale. Miks? Usun,et ei hakka meil massiliselt tulevikus tulema Ford Sierrade vms praeguses mõistes tavalise tehnikaga trügijaid must nr peale. Pigem oleks vanuse alandamine positiivne, kuid sõidukile esitatud praegused nõuded jääks siiski samaks ka 30.a auto puhul.