Põhjamaade vanatehnika klubide esindajate kokkusaamine

[Autorestauraator]

3. - 5. septembrini toimus Stokholmis põhjamaade vanatehnika klubide esindajate kokkusaamine. Sellest oli juttu VVK klubifoorumis:
http://www.vanatehnika.ee/modules.php?n ... opic&t=887

Sündmused kulgesid nii, et Mati Kits käis kohapeal ära. Ei ole täpselt kursis, aga kaasas olid vist veel Margus Kristjuhan ja Kaspar Noor.

Mati oli nõus sõidu tulemustest väikese ülevaate andma.

Küsimused: Märt Aarne
Vastused: Mati Kits

Märt:
Kuidas Stokholmi sõit läks, mis kuulsite-nägite, milliseid järelmeid võiks heietada?
Ma usun, et need küsimused huvitaksid laiemat vanatehnikahuviliste ringi. Kas oleksid nõus www.vanatehnika.ee forumis sellest väikese ülevaate andma?

Mati:
Stockholmi sõit läks hästi. Usun et järelmite üle tuleb veel mõtiskleda.

Märt:
Kui see tundub vastuvõetav, pakun välja küsimus-vastus varianti?

Mati: ...

Märt: Mis asi see FIVA on? Kes sinna kuuluvad? Mis koosolekut nad pidasid?

Mati:
FIVA (Fédération Internationale des Véhicules Anciens) on siis vanasõidukite rahvusvaheline föderatsioon mis ühendab paljude riikide vanasõidukite harrastajaid. Täna on FIVA-s esindatud 62 riiki. Asutati see organisatsioon 1966 aastal ning teeb täna tihedat koostööd EL transpordi komisjoniga et jätta koht üha karmistuvates liiklusvahendeid puudutavates seadustes ka vanasõidukitele. (FIVA definitsiooni järgi on vanasõiduki vanuseks 25 või enam aastat) Ülevaadet FIVA tegemistest on saadaval: www.fiva.org . FIVA kutsub endaga liituma uusi liikmeid tegevliikmete soovituse alusel.

Märt:
Millal ja kus koosolek toimus?

Mati:
Koosolek oli Stockholmis 3-5 sept. Rootsi vanatehnika klubisid koondava organisatsiooni MHRF ruumides.

Märt:
Mis kavas oli? Kokkusaamise eesmärk?

Mati:
Koosoleku olulisemaks punktiks oli 7-10 septembrini Sloveenias toimuva FIVA koosoleku tarvis Põhjamaade vanatehnika alase liikumise esindajate ühise seisukoha väljatöötamine. Selles osalesid esindajad Taanist, Norrast, Soomest, kostitajana Rootsi. Samuti andis iga esindaja ülevaate oma tegemistest möödunud hooajal. Eraldi punkt oli vanatehnika alasest liikumisest Eestis mille kohta andsime ülevaate meie. Selle käigus tunti huvi ka vanatehnika alase liikumise kohta Lätis ja Leedus.

Märt:
Kuidas teie sinna sattusite?

Mati:
Sain infot nii Sinu kui ka Enno kaudu et tuntakse huvi analoogilise tegevuse vastu Baltimaades, võtsin korraldajatega kontakti ning saime ka kohe kutse seal osalemiseks.

Märt:
Mis oli teie käigu eesmärk?

Mati:
Tahtsime tutvuda vanatehnika liikumise struktuuriga teistes maades ning teadvustada neid sellise tegevuse olemasolust ka Eestis.

Märt:
Mis otsuseid vastu võeti?

Mati:
Ainsad otsused olid FIVA koosoleku tarvis ühiste seisukohtade kujundamiseks.

Märt:
Mida sellest sõidust saite? kontakte? mõtteid? Kas on mingi plaan edasi sellel "suunal" liikuda?

Mati:
Saime sellest sõidust mõningaid kontakte ning ka veendumuse et nii kaua kui me ei suuda Eestis korralikult käivitada ühtselt toimivat vanatehnika klubisid koondavat organisatsiooni (Vanatehnika Klubide Liitu) ei ole meil asja ka rahvusvahelisele tasandile. Selleks tuleb meil aga esmalt loobuda rivaalitsemisest ja püüda kokku leppida tulevikku suunatud ühise tegevuse osas.

Märt:
Kas ise ka sõna saite, mida rääkisite?

Mati:
Kuna sellel koosolekul osales 15 - 20 inimest ning see toimus ühise laua taga vestluse vormis siis osalesime loomulikult selles töös. Erilist huvi pakkus neile meie Vanasõiduki staatus ja register mis oluliselt erineb Soomes kasutatavast ning teistes maades puudub üldse. Nagu ka Soomes nii teisteski Põhjamaades peetakse vanatehnika registri ainult soodsama kindlustuse saamiseks.
Aga üldiselt võiks sellest rohkem rääkida järgmisel VKTL koosistumisel.

Märt:
Tänan ülevaate eest! On mõtlemise koht...

[mart]

Sain oma autoga kaasa sellise papri:

[Veteran]

Kas eestis vanasõidukiks muutumise piir muutub nüüd 35-lt 25-le aastale jälle. Ja kui vana sõiduk saab musta numbri?

[Autorestauraator]

Ma arvan, et meil ei muutu midagi.

[oldmoped]

Uhh, paari tunniga panin enda prognoosiga mööda, millal seda masina valmistamise aastaarvu ja tõendi väljastamise aastaarvu võrdlema hakatakse ja teema üles võetakse.

Tõenäoliselt ei muutu mittemidagi, sest nii, nagu on Eesti seadused tunduvalt rohkem euronorme täis topitud kui vanade euroopa maade omad, peavad ka meie vanasõidukid olema tunduvalt vanemad kui teistel.

Muidu äkki saab neid ju liiga palju ja siis kaob ära see eksklusiivsesse valitud liikmete klubisse kuulumise tunne ja eks 1975-1985 aastal toodetud ideaalses originaalsäilivuses või taastatud autod ja mootorrattad olegi rohkem sellised igapäeva tarbesõidukid, millega last lasteaeda viia ja poes leiba ostmas käia, kui pank on liisingmasina käest ära võtnud.

Vabandan oma sõnavõtu pärast, aga selline lihtsalt on minu arvamus ja reaalselt on mul täitsa ükspuha, kas see piir on 10, 25, 35 või 50 aasta peal sest ise ma masinaid, mida vanatehnikaks tahaks deklareerida ma ei oma. Lihtsalt osad asjad tunduvad kõrvalt vaadates naljakad.

[Autorestauraator]

Jaaniga täitsa nõus! Eks see ongi natuke naljakas, kui meie siin teeme kõike natuke teistmoodi.

Tuleb meelde üks vana anekdoot:
noorsõdurid marsivad ja ema imetleb oma poega, kes väga uhke sammuga marsib. Aga miks kõik teised vale jalga käivad, imestab ema!

Niipalju kui mina mäletan, oli jah, põhjus selles, et järsku "neid" saab muidu liiga palju! Ja oli veel optimistlik lootus, et ehk kõik teised hakkavad ka varsti "õiget jalga käima".

[Varavamehaanik]

Esimeses postituses tuleb tunnustada tugevat "püstolreporteri" tööd.

Kuidas tunduks kui 2011. aastal võiks sama ürituse korraldada Euroopa kultuuripealinnas Tallinnas? Siis oleks ehk meiesugusel metsarahval lihtsam liituda selle organisatsiooniga, või vähemalt vaadatam kas tasub liituda.
Korralikke konverentsi kohti meil on, programmi saab kujundada eeskujuliku ja vastavast fondist võiks isegi ürituse korraldamiseks raha saada.

Ma ei tea kuidas meil on seis esimese Eesti kaunisautode võrdluses Euroopa sarnastega, kuid rasketehnika osas oleme me kvaliteedi ja rahvastiku suhtarvu kvantiteedi osas küll eesrindlikud. Busse ja veokaid me häbenema ei pea, jalgrataste ja tsiklite tase on ka väga hea.
Mõne targa inimese ehk leiame ka, keda delegeerida Euroopasse vanatehnikavolinikuks.

[kass]

Ma ei tea kuidas meil on seis esimese Eesti kaunisautode võrdluses Euroopa sarnastega, kuid rasketehnika osas oleme me kvaliteedi ja rahvastiku suhtarvu kvantiteedi osas küll eesrindlikud. Busse ja veokaid me häbenema ei pea, jalgrataste ja tsiklite tase on ka väga hea.
.

Siira huvi ja ilma mingi irooniata sooviks teada, mida lgp. ksf! Väravamahaanik peab silmas jalgrataste ja tsiklite väga hea taseme all ?
Valdo tegemistega jalgrattaalal olen kursis, tsiklite poolelt ehk Jawade, Dneprite ja R35-te üldarv ühe elaniku kohta ? Muidugi toimub ka mingi areng, näit . äsja moodustatud Eesti Indiani 7 - liikmeline klubi jms.
Aga sooviks Tõnu selgitust kuulda, mid ta silmas peab. (loodan, et läheb otsapidi teemasse).

[marco]

Minu arust ka võiksid autod uunikumi staadiumisse varem jõuda. Ja kui tulebki neid rohkem, kas see on siis häbiasi?

Mootorrataste koha pealt oskan niipalju öelda, et tean meest, kas hoiab oma kuurides kokku üle saja vana mootorratta(kõik pidavat ka töökorras olema), aga eestlane on kord vaikne ja vaga, ning kui ta ise ei taha neid laiemale ringkonnale näidata, siis las ta jääda lihtsalt tema hobiks. Kindlasti on selliseid vanatehnika omajaid veelgi, aga meie lihtsalt ei tea nendest midagi, sest nad on peidus!!!

[Varavamehaanik]

Kui võrrelda muu Euroopa protsente, siis hinnanguliselt on meil korralikke vanu mootorrattaid võrreldes autodega, ikka päris palju. Mitmekesisus on ka päris hea, esindatud on peaaegu kõikide riikide toodangut ja erinevaid aastaid. Kui meenutada ka vanade jalgrataste kokkutulekuid ja erinevaid väljapanekuid Türil, Palmses või Kurtnas, siis jällegi elanike suhtarvu kohta on korralikke eksponaate päris palju. Ja mis teeb eriti head meelt, väärtustatakse omal maal toodetud eksemplare.

Uunikute piir 35 aasta peale sai viidud just põhjusel, et selgitada uunikute eristamise vajadust muudest tavasõidukitest just meie seadusandjatele. Veel paar aastat tagasi oli riiklikul tasemel selge suhtumine, et Kirsi kollektsioon on küll uunikud, aga ülejäänutele poleks põhjust küll mingeid eritingimusi luua. Kui võeti ette ametlik statistika ARK andmebaasist, siis oli ilmagi selge, et vanatehnikaklubid esindavad paremal juhul siiski üle 35 aasta vanuste sõidukite omanikke. Suur protsent vanatehnika omanikke, kes kümme aastat tagasi esinesid vanatehnika omanikena, omasid heal juhul raame ja nende jäänuseid, mõnel oli ka Volga agregaatidega trandulett. Koguhulgast väikesel protsendil oli ka reaalset vanatehnikat olemas või restaureerimise reaalsel ootel.
Nüüdseks on muidugi olukord muutunud ja normaalne inimene ei sõida igapäevaselt 25 aastat vana sõidukiga, sest sellele ei tasu isegi osta ülevaatust. Kogu süsteemi puhastumisega on puhastunud ka meie liiklusvahendite park. Elu on läinud paremaks, vanatehnikahuvilised on restaureerinud suurema hulga vanatehnikat ja asuvad säilitama ka paarkümmend aastat vana tehnikat.
Seega võiks mõelda ka "musta numbri" teema raames piiri muutmise peale 25 aastani. Esialgu ainult mõelda ja poolt ning vastu argumente kaaluda. See omakorda ei peaks sundima kedagi muutma "musta numbri" akti protsente. Kaasa toob see hindamise mahu olulise suurenemise ja ka edaspidise ülevaatuste mahu suurenemise. Kui seni toimub see kõik hindajate entusiasmist, siis mahu suurenemisega pole see enam mõeldav.
Seni puudub ka pretsedent, et kelleltki oleks "must number" ära võetud, kui maht suureneb, siis ilmselt seisab ka see ees, koos kulukate kohtuvaidlustega.
Jaa nii edasi.

Puhtalt minu emotsionaalsel hinnangul on kümne aastaga vähenenud ka vanade meeste sõnavõimlemine teemal: "minu uunikum on parem kui sinul". Nüüd suhtutakse kõrvuti seisvasse "musta numbriga" Pannoniasse sama hästi kui "musta numbriga" Indiani. Originaal värvis Lada on vaatamist väärt ja paar meie vabariigi Maybachi on ka sama huvitavad eksponaadid. Seega võiksime Euroopa vastava ühendusega liitumise peale mõelda küll. Neile soovitada meie "musta numbri" süsteemi ja võtta neilt teadmisi kindlustamise kohta.