“Youngtimer – i mõiste ei ole vanusega täpselt määratletud. Klassikaliste autode puhul võib vahel rääkida autodest, millede vanus on ainult 15 aastat. Samas, sõltuvalt sõidukist võib vahel isegi 35 aasta vanust autot pidada klassikaliseks autoks, kuid mitte õigeks vanasõidukiks (oldtimer).
Tinglikult jaotatakse youngtimerid kahte põlvkonda: esimene põlvkond, mis on ehitatud 1970 … 1980 ja teine põlvkond 1980 … 1990.
Teise põlvkonna youngtimereid näeb tänavapildis veel küllalt tihti. Juba aastaid on sellised autod harrastajate seas üsna populaarsed. Need on autod, mis on toodetud tänapäevase tehnoloogiaga, neil on palju tänapäeva auto mugavusseadmeid ja nende kasutamine ei erine oluliselt tänapäevasõiduki kasutamisest.
Üks olulisemaid põhjusi, miks youngtimerid on muutunud populaarseks, on see, et nende kättesaadavus on küllalt hea. Suur osa nendest masinatest olid omal ajal väga kallid luksussõidukid. Aja jooksul on nende hind muutunud taskukohasemaks, hästi säilinud youngtimerid on aga säilitanud peaaegu kõik luksussõiduki olulised omadused. Samal ajal saab neid kasutada igapäevakasutuses.”
Võtsin selle teema üles, kuna see on hakanud mind huvitama. Olen mõelnud nii, et millist autot tahaksin igapäevakasutusse. Üldiselt ei ole ma auto suhtes väga pretensioonikas. On üldiselt teada, et ega mul oma autot ju polegi. Igapäevaselt kasutan abikaasa Smarti ja see mind rahuldab.
Siiski tahaksin kasutada mõnda vanemat sõiduriista. Õiget vana-autot mul ju ka ei ole ja kas kunagi sellise saan? Kes seda teab! Aga kui selline vanasõiduk oleks, kas seda igapäevaselt kasutaksin? Vaevalt.
Esiteks pole üks vanasõiduk kunagi nii töökindel, et võiksin kõhklematult peale istua ja viiesajakilomeetrise reisi ette võtta. Aga oma auto remontimine on minule üks kõige ebameeldivamaid töid üldse, eriti teel olles. Mina tahaksin oma igapäevaliikurile 100% kindle olla!
Teiseks, tahaksin sõidul paremaid mugavusi nautida, kui suudab üks klassikaline oldtimer pakkuda.
Seetõttu olengi hakanud mõtlema youngtimerile. Hiljuti oli juttu Enno Öövliga, tal käis keegi külas sellise masinaga:
Enno kirjutas:
“Nüüd aga saadan Sulle mõned pildid teisel teemal. 20-ndal käis mul külas karvaseid ja sulelisi väga erineval tehnikal ja ütle, mis sina tahad, uued autod, olgu nad nii ohutud, ökonoomsed ja rohelised kui tahes, mulle on lausa vastunäidustatud!
Samas70-ndate Mersut võid tunde imetleda kui kaunist naist!”
Olen Ennoga nõus, minagi mõtlen umbes samamoodi. Ei oska öelda, mis vägi see on, aga midagi nendes vanades masinates on!
Ja kui ostaks sellise igapäevakasutusse? Tegelikult küll siiski väikes mööndusega, talvel ma sellist küll välja ei tooks. Vastasel juhul on iludusest varsti ainult mälestus alles. Aga selline auto peab olema korras ja puhas!
Millised nõuded mina oma yountimerile esitaksin?
Mul on nõrkus Mercedeste vastu!
See auto võiks olla kabriolett.
Sõidumugavused peaksid olema tänapäeva tasemel. Mootor vähemalt R6.
Samas, auto kasutamine ei tohiks olla liiga kallis: kütus, varuosad. Kallim, kui tänapäeva-auto on ta ilmselt küll. Sellega tuleb leppida, aga ei tohiks tekkida mõtet: oi, see sõit läheb liiga kalliks, lähen parem Smardiga.
Ühe ilusa auto müügikuulutuse panin siia just eile üles:
Väga hea masin! C126 kere, V8 mootor, 5,6 liitrit töömaht, California auto, talve pole näinud.
Aga kahjuks mitte kabriolett ja ilmselt on sellise ekspluatatsioon minule liiga kallis.
Mida sellistest mõtetest arvatakse?
