Puitkerega autod ja nende taastamine

Kõik, mis muude teemade alla ei sobi
Vasta
Sõnum
Autor
tiblu
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: 29 November R, 2019 20:49
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Puitkerega autod ja nende taastamine

#1 Postitus Postitas tiblu »

Tere!

Kaevasin foorumis ja justkui ei leidnud üldist teemat, mis räägiks puitkerega autode taastamisest. On olemas mõned teemad, kus räägitakse, peamiselt Autorestauraatori teemad, kuid üldist teemat kuhu koguda teadmist, ei leidnud. Samuti pole leidnud head välismaist kirjandust antud teemal.

Koguks kokku kõik küsimused ja vastused ühte teemasse.

Postitan alustuseks mõned küsimused:
  • Mis puitu taastamisel kasutada? Võib-olla ehk tuua välja regioonide kaupa üldkasutatavamad puidud.
  • Mis puit on puitkere jaoks parim meie regioonis saadaolevast puidust?
  • Kust puitu hankida?
  • Mis puidu viimistlus ja kaitsevahendeid kasutati? Linaõli, tõrv...?
  • Mida teha kui kruviaugud on aja jooksul suureks kulunud? Mida siis kui pikem ja suurem kruvi ei ole ka enam lahendus? Näiteks puidust ukseposti hingede augud?
  • ....
Mikk

Autorestauraator
VVK liige
Postitusi: 3026
Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Kontakt:

Re: Puitkerega autod ja nende taastamine

#2 Postitus Postitas Autorestauraator »

tiblu kirjutas:Tere!
...
Postitan alustuseks mõned küsimused:
  • Mis puitu taastamisel kasutada? Võib-olla ehk tuua välja regioonide kaupa üldkasutatavamad puidud.
  • Mis puit on puitkere jaoks parim meie regioonis saadaolevast puidust?
  • Kust puitu hankida?
  • Mis puidu viimistlus ja kaitsevahendeid kasutati? Linaõli, tõrv...?
  • Mida teha kui kruviaugud on aja jooksul suureks kulunud? Mida siis kui pikem ja suurem kruvi ei ole ka enam lahendus? Näiteks puidust ukseposti hingede augud?
  • ....
Mikk
Tere.
Ei ole mina kõige õigem mees asjade üle otsustama, aga enda kogemustest võin kirjutada.

Mis puitu kasutada? Tean, et sõltuvalt regioonist kasutati erinevat puitu. Tavaliselt ikka nö. väärispuitu, milles oleks võimalikult vähe oksa ja mis poleks liiga rabe. Olen kokku puutunud saksa autodega ja seal olevat kasutatud sagedamini punast pööki. Ei ole kindel, kas see nimetus on päris õige, aga nii nad seda kutsuvad. Minu kasutusel olnud puit on tõesti olnud suhteliselt oksavaba. On hästi töödeldav, ei ole kergesti murduv ja räägitakse, et on ilmastikuoludele päris hea vastupidavusega.

Mida saada on? Tallinnas on Väärispuu ja Spoon OÜ: http://vaarispuu.ee/et/
Seal on saada igasugust eksootilist materjali. Olen sealt toonud õhemaid ja paksemaid planke. Kvaliteet on päris hea, saab ka valida. Oksakohtadega tükke kaela ei määrita.

Milliseid puidukaitsevahendeid kasutati? Nii huvitav, kui see ka ei tundu, ega seda puitu vist eriti ei kaitstudki! Olen kuulnud arvamust, et ega neid autosid ju väga pikaks kasutusajaks ette ei valmistatud. Need, mis meie päevini on säilinud, on ikka erand. Aga nendegi puit on suht hästi säilinud. Alumised osad, eriti uksepostid, astmelauad ja raamiplangud on tavaliselt küll alt läbi, aga paljudel juhtudel keevituse tõttu rohkem põlenud.... ja siis pehkinud. Rääkisin Riia muuseumi restauraatoritega, nemad on soovitanud siiski kasutada tänapäevaseid immutusvärve. Nende valik on päris suur.

Kuidas puitu lappida? Kruviaugud jms.... Puit on selline tänuväärne materjal, mida saab edukalt jätkata, plommida, kruvi auke täita. Äraloksunud kruviaugud tee koonuspuuriga suuremaks, tee noaga koonilised punnid, liimiga kokku ja löö vasaraga sisse. Tänapäevased puiduliimid on kergesti kasutatavad. Pitskruviga kinni ja hommikul on juba tugev liides olemas. Siis lihvkettaga pind tasaseks...
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator

tiblu
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: 29 November R, 2019 20:49
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Re: Puitkerega autod ja nende taastamine

#3 Postitus Postitas tiblu »

Suur tänu sisuka ja kiire vastuse eest!

Lisan omapoolsed kommentaarid/küsimused.
Autorestauraator kirjutas: Mis puitu kasutada? Tean, et sõltuvalt regioonist kasutati erinevat puitu. Tavaliselt ikka nö. väärispuitu, milles oleks võimalikult vähe oksa ja mis poleks liiga rabe. Olen kokku puutunud saksa autodega ja seal olevat kasutatud sagedamini punast pööki. Ei ole kindel, kas see nimetus on päris õige, aga nii nad seda kutsuvad. Minu kasutusel olnud puit on tõesti olnud suhteliselt oksavaba. On hästi töödeldav, ei ole kergesti murduv ja räägitakse, et on ilmastikuoludele päris hea vastupidavusega.
Pöök (beech) ja saar (ash) tunduvad olema enam-vähema sama tugevusega (allikas: 3). Küll aga pole tugevus ilmselt ainuke valikukriteerium. Tundub, et üldine reegel oli kasutada võimalikult kerget aga tugevat puitu.
Loomulikult kui sõiduki puhul on juba teada, mis puitu kasutati siis ilmselt on lihtsam ja autentsem kasutada sama.
Kodumaistest puuliikidest tundub, et saar oleks hea valik (allikad 1, 2). Lisaks julgeks proovida tamme ja kaske.
Autorestauraator kirjutas: Milliseid puidukaitsevahendeid kasutati? Nii huvitav, kui see ka ei tundu, ega seda puitu vist eriti ei kaitstudki! Olen kuulnud arvamust, et ega neid autosid ju väga pikaks kasutusajaks ette ei valmistatud. Need, mis meie päevini on säilinud, on ikka erand. Aga nendegi puit on suht hästi säilinud. Alumised osad, eriti uksepostid, astmelauad ja raamiplangud on tavaliselt küll alt läbi, aga paljudel juhtudel keevituse tõttu rohkem põlenud.... ja siis pehkinud. Rääkisin Riia muuseumi restauraatoritega, nemad on soovitanud siiski kasutada tänapäevaseid immutusvärve. Nende valik on päris suur.
Väga huvitav. Ma ise oleks huupi pakkunud linaõli, ilmselt mitte tõrvaõli, sest see hakkab soojaga lõhnama/haisema.
Autorestauraator kirjutas: Kuidas puitu lappida? Kruviaugud jms.... Puit on selline tänuväärne materjal, mida saab edukalt jätkata, plommida, kruvi auke täita. Äraloksunud kruviaugud tee koonuspuuriga suuremaks, tee noaga koonilised punnid, liimiga kokku ja löö vasaraga sisse. Tänapäevased puiduliimid on kergesti kasutatavad. Pitskruviga kinni ja hommikul on juba tugev liides olemas. Siis lihvkettaga pind tasaseks...
Kas on mingi spetsiifiline põhjus, miks just kooniline? Mulle endale tundub, et silindri kujuline on kõige lihtsam ja vähem aeganõudev.
Kas liimina sobib PVA või on mõni muu soovitus?
Ma saan aru, et kõik sõltub kui suureks auk on kulunud ja kui pehme on ülejäänud puit, aga kas on mingi hea kuldreegel punni läbimõõdu osas, et ta kindlasti hoiaks? A'la 3x kruvi läbimõõt või muu mõõtühik, mis oleks proportsioonis kruvi mõõduga.

Üldisemalt puitkerega autodest
Kui ma õigesti aru saan, siis esimesed puitkerega autod valmistasid tõllavalmistajad, sealt ka inglise keelne termin "coach building".
Näiteks kui ostsid 1930 aastal Bentley või Rolls Royce siis said ilma kereta veereva vankri - metallraam, mootor, rattad, iste ja rool. Kere said lasta teha oma lemmik tõllavalmistaja juures.


Allikad
Suur tänu veelkord!
Mikk

Autorestauraator
VVK liige
Postitusi: 3026
Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Kontakt:

Re: Puitkerega autod ja nende taastamine

#4 Postitus Postitas Autorestauraator »

Ma tahaksin terminoloogia koha pealt kommenteerida...

Kõigepealt, puitkere, see vist ei ole meie kontekstis päris õige. Nimelt, valmistati ka puitkerega autosid. Aga need olid pisut teised, kui need, millest siin juttu on. Puitkerega auto valmistatigi täispuidust, võibolla mingi osa liimitud vineerist. Vooliti välja ja värviti, või kaeti mingi kattega. Võibolla kunagi nahaga? Tänapäeval olen näinud küll kunstnahaga kaetud puitkeret. Mul on kuskil isegi pildid, aga praegu ei ole aega otsida.

Tõllaehitajad, kes teadupärast olid ka esimesed autokerede valmistajad, kasutasid natuke teistsugust tehnikat. Nimelt valmistati täispuidust kere karkass, või sõrestik. See karkass andis kerele vajaliku jäikuse. Selle peale valmistati ühekordsest, tavaliselt umbes millimeetrisest teraslehest katteplekid. Need plekid kinnitati karkassi külge naeltega.
Ma ei tea, kas sellise kere nimetus on sindelkere? Aga seda nime kuulsin vist esmakordselt Peeter Sarevetilt ja see nimetus on nagu käibele jäänud.
Üks näide Amilcar-i kere karkassist:

Pilt

Õige restaureerimise käik võikski olla selline, et kõigepealt taastatakse see puitkarkass ja siis kinnitatakse sinna peale plekk.
Häda on aga selles, et kui see puikarkass on nii halvas seisus, et eeskujusid enam ei ole, siis mille järgi seda karkassi teha? Tehases olid omal ajal ilmselt sabloonid. Praegu võivad sellised kujusabloonid olla ainult nendel, kes restaureerivad samasuguseid autokeresid mitu tükki... Näiteks A. Rode töökojas Riias on Mercedes Benz 320A kabriolettidele palju igasuguseid eeskujusid olemas. Aga kui taastatav kere on sinu jaoks ainuke! Kust siis eeskuju leida? Mina olen kasutanud sellist võtet, et püüan taastada välispinna järgi kattepleki ja sinna sisse siis sobitan puitkarkassi tükid. See eeldab muidugi väga pikka puidu sobitamise protsessi, lihvimist ja passitamist! Seepärast ei saa selle meetodi juures plekki naeltega kinnitada. Neid ei saa ju jälle välja kiskuda. Olen kinnitamiseks kasutanud kruvisid. Tahtmise korral saab need lõpuks ju ka naeltega asendada.
Ilmselt just seetõttu, et naelu uuesti lahti ei võeta, on ka paljudel juhtudel puidu tagune plekk värvimata! Lugesid õigesti. 70 ... 80 aasta vanusel autokerel on kereplekk mõnedest kohtadest värvimata. Kusjuures väga hästi säilunud! Ilmselt on selle üks põhjuseid ka vana-aegse materjali teistsugune koostis. Tänapäeva materjal on paremini töödeldav (plekk venib paremini), aga on palju kergemini korrodeeruv.

Kodumaistes puiduliikidest. Olen ka ise saarele mõelnud. Aga peale targematega konsulteerimist ja puidupoes materjaliga tutvumist jäin pöögi juurde.

Kruviaukude plommimisest. Miks kooniline ava? Seda on lihtsam täita. Silindrilise ava puhul peavad ava ja plommi mõõdud hästi sobima. Ka kipub liim punni sisselöömist takistama. Koonilise punni puhul lööd plommi siise nii sügavale kui läheb ja puit on tihedalt kogu ava täitnud.

Praegu on saada ka nö. paisuvaid puiduliime, mis täidavad kuivades kõik tühimikud. Neid soovitatakse just igasuguse puidu parandamise juures kasutada. Võin enda kogemusest öelda, et hoiab hästi kinni küll! Ainult lahtivõtmine on väga keeruline, kui seda peaks vaja olema.

PS.
Meil on vanatehnikainimeste seas ka elukutselisi puidurestauraatoreid olemas. Ma ei tea, kas nad sõna võtta soovivad, aga ma räägin mõnega.
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator

tiblu
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: 29 November R, 2019 20:49
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Re: Puitkerega autod ja nende taastamine

#5 Postitus Postitas tiblu »

Suur tänu taaskord sisuka vastuse eest.
Autorestauraator kirjutas: Kruviaukude plommimisest. Miks kooniline ava? Seda on lihtsam täita. Silindrilise ava puhul peavad ava ja plommi mõõdud hästi sobima. Ka kipub liim punni sisselöömist takistama. Koonilise punni puhul lööd plommi siise nii sügavale kui läheb ja puit on tihedalt kogu ava täitnud.
Kõlab loogiliselt. Minu ainuke hirm koonilise ava puhul on, et sisse löömisel lööb puitu pikiprao, mis ei ole ka välistatud silindrilise punni puhul. Ilmselt selle hirmus võib löömise ajaks pitskruvidega julgestada.
Autorestauraator kirjutas: PS.
Meil on vanatehnikainimeste seas ka elukutselisi puidurestauraatoreid olemas. Ma ei tea, kas nad sõna võtta soovivad, aga ma räägin mõnega.
Oleks väga tore, kui veel asjatundjaid kaasata. Mul on tunne, et ka välismaises kirjanduses pole väga palju infot puitkere/sindelkere-ga autode valmistamise ja taastamise kohta. On natuke ajalugu, aga üldiselt mitte tehnikatest, materjalidest, tööriistadest jne.

Kas on kirjandust, mida soovitaksid lugeda inimesel, kes on üldiselt vähe puutööd teinud ja nüüd huvitub puit-/sidelkerega autode taastamisest?

tiblu
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: 29 November R, 2019 20:49
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Re: Puitkerega autod ja nende taastamine

#6 Postitus Postitas tiblu »

Vahepeal olen saanud natukene targemaks, sh kätt proovida 30ndate lõpul valmistatud sindelkerega auto tagaluugi peal.

Liim

Liimi juures on oluline niiskuse taluvusklass, mida põhiliselt märgitakse D1 - D4. Mida suurem ńumber, seda vastupidavam on niiskusele. Üldiselt spetsifikatsiooni järgi sobivad justkui kõik, siis isiklikult hea enesetunde annab kui liim on klass D3 - D4.

Liimidest kasutasin PVA-d ja PUR-i. PVA kuivab vee aurustumisega, PUR aga vee siudmisega. PUR paisub kuivamisel tugevalt ja surub ennast igalt poolt välja nagu makrofleks. Sellega seoeses on temaga puhtaid liiteid suht keeruline teha - pühid kaltsuga välja pressitud jäägi ära, mõne aja pärast on liitest jälle vaht väljas. PVA puhul peale liite loomist pühid kaltsukesega jäägi ära ja jääb kohe ilus. Lisaks seoses PUR liimi paisumisega, peab punnimisel/plommimisel tüki kindlasti pressi alla panema, muidu surub lihtsalt punnid välja. PVA-ga seda probleemi pole. Liite tugevuse poolest on väidetavalt PVA D3 oluliselt parem kui PUR (http://www.oldbrownglue.com/images/arti ... ue_FWW.pdf). PURi ainuke eelis PVA ees on ilmselt võime liimida puitu ka muude materjalidega.

Puit

Punane pöök on kõva, kuid lihtsalt töödeldav ja odavam kui saar.
Puitu sain MASS-st (https://www.mass.ee/), väga toredad inimesed, väga suur valik. Soovitan soojalt.


Allikad:
Manused
Tagaluuk - originaalis ilmselt saarest, enne mind on üks pool juba punase pöögiga asendatud. Tegin teise poole ka punasest pöögist.
Tagaluuk - originaalis ilmselt saarest, enne mind on üks pool juba punase pöögiga asendatud. Tegin teise poole ka punasest pöögist.
tagaluuk.jpg (214.22 KiB) Vaadatud 7601 korda

Vasta

Mine “Vaba teema”