Kas elukutseline saab vanatehnikahuvilisega kuuluda ühte...

[Varavamehaanik]

Ilmselgelt saavad erinevad huvigrupid kuuluda ühte klubisse, käia koos ja lobiseda vanatehnikateemadel.
Kui aga valime klubile juhte, või kandidaate Eesti Vanatehnikaklubide Liidu laua taha, siis saame täpselt sellise klubi või üle-eestilise vanatehnikapoliitika, nagu sinna valinud oleme.
Kui valime sinna tublid ettevõtjad, siis tõuseb vanatehnika hind, maale tuuakse rohkem Ameerika autosid. Vanad autod on esindatud kõikidel üritustel, valitakse publiku lemmikuid ja kogutakse raha koerte varjupaigale.
Kui valime vanatehnika elukutselised restauraatorid, siis peale mõnda aastat on kodustes tingimustes eraisikute poolne restaureerimine keelatud ja turg on jagatud litsenseeritud restauraatorite vahel. Olukorda kontrollib MUPO.
Kui valime klubi juhtima vanatehnikahuvilise, siis ei juhtu üldse mitte midagi, sest vanatehnikahuvilisel on huvi ainult oma vanatehnika vastu.

Viimased lõigud oli mõeldud naljaks ja inimesed ei jagune kunagi selgeteks sotsiaalseteks gruppideks. Normaalsed inimesed saavad alati omavahel normaalselt suheldud. Palju hullem oleks kui me valiksime endid juhtima meeldiva tütarlapse riigikogust, kindla suunitlusega rohkem stipendiume saada.

Aga muu jutu peale võin ma tunduda küll räige kapitalistina, sest arvan tõesti, et aastatega kogemusi omandanud meister ei peaks ise otsustama, kuidas oma kliendi vanatehnikat restaureerida. Ennekõike tuleks arvestada omaniku soovidega. Seejärel jääb õigus otsustada, kas meister on valmis kõiki soove täitma või loobub tööst, kui omanik soovib hoopis vanatehnikat alavääristada.
Kui juba lausete ümber pööramiseks läks, siis "lõugade pidamine võimaldab rohkem teenida" ja "peale suuremat teenimist peavad lõuad iseenesest".

[Automaaler]

Senikaua, kuni jätkub tendents, et näiteks Märt Aarne(illustreeriva näitena) oskused, aeg ja soov oma tööd hästi teha pole kliendi jaoks mitte küünemustagi väärt(sest et levinud suhtumine on, et kes maksab, see tellib muusika ja kontserdi kestvuse), siis pole ka lootust, et see vanade autode korda tegemise tase üldjoontes paraneb, vaid minnakse kergema vastupanu teed.

Siis pole ka põhjust nuriseda, et olenemata värskest värvkattest või äsja kokku pandud sõiduki juures kunagi tehtud töödes näeb keegi defekte. Puhtalt seetõttu, et auto omanik rahuldus keskpärase tasemega.

P.S. Mis lõugadesse puutub, siis minu omad liiguvad tööst vabal ajal. Siis ka rohkem kindla põhjuse pärast, nagu konkreetse teema puhul. Teenimist jms. pole see seganud.

[urmet48]

"Ja järgmist küsimust loe kolm korda - kas teenuse pakkuja saab vanatehnikahuvilisega kuuluda ühte klubisse ja arutada maailma asju?"

Üks ja lihtne vastus sellele küsimusele: Jah saab!

Kui ikka seda taastamise tööd tehakse hinge ja armastusega. Sellisel juhul ei tohiks mingit takistust olla ju. Kahjuks olen ise vanatehnika taastamise ringist nüüd välja astunud. Seda küll puhtalt rahalistel põhjustel. Täielikult pole aga loobunud Mopeede ehitan endiselt, kui põhitööst aega üle jääb. See osa, kuidas keegi omale kliente leiab ja töid vastu võtab, jäägu ikka igaühe enda otsustada. Ei ole vast mõtet tüli tühja ümber keerutada.

[Tihhonov]

Minu meelest oleks see tore kui elukutselised ja harrastajad istuksid sama laua taga. Neil oleks üksteiselt palju õppida. Reaalsuses see alati nii ei ole. Kuigi näiliselt on kõik sõbrad, siis suhtumises ja mõttemaailmas ollakse tihti väga erinevad.

Iga inimene, kellel väärtushinnangud paigas, püüab teha oma igapäevatööd maksimaalselt hästi. Ja taunib kaaskolleegi, kes püüab sama tööd ülejala teha ja oma lohakusvigu varjata. Mille poolest siis elukutseliste autoehitajatega teistmoodi peaks olema? Loomulikult tahab iga elukutseline teha autot algusest lõpuni maksimaalse programmi alusel. Sest ta talle on juba kutse-eetiliselt vastuvõetamatu, kui kästakse teha poolikut tööd.

Aga harrastaja enamasti ei oska töid tipptasemel teha ja tihti pole see isegi eesmärk. Tahetakse lihtsalt mõistliku eelarvega toredat suveautot. Sellepärast tehakse kord rulliga ja kord pintsliga, peaasi et ise rahul ollakse. On ka neid harrastajaid, kelle harrastuseks on püüda maksimumi poole ja sarnandeda tipptegijatega. Tihti see ka õnnestub, kuigi töö võib võtta 10 korda rohkem aega. Enamus harrastajaid jaguneb ühtlaselt kusagile nende kahe äärmuse vahele.

Siin ongi põline konflikt harrastajate ja elukutseliste vahel, mis ilmselt ei lahene kunagi. Elukutselised vaatavad harrastajate autosid ja haaravad kätega peast - "kes selle nii tegi???" Selge, et plekksepp ei suuda mainimata jätta harrastaja auto kehva plekitööd või värvija tahaks selle plekini lahti kiskuda, et kõike otsast alata. Mõni harrastaja tehtud auto on ka meistri silmis päris aktsepteeritav. Kuid neid on pigem vähe.

Osade harrastus on jälgida tippmeistrite tööd ja õppida nendelt teooriat. Need on veendunud poldi-mutri tasemel restaureerimise pooldajad. Tavaliselt nad ise midagi ei restaureeri või vähemalt ei tee nad midagi lõpuni. Sest poldi-mutri tasandil tehtavad tööd on küll jube lahedad foorumist lugeda, kuid ise ei kanna enamus lugejaid sellist projekti välja. Seega need autod saavad väga harva lõpuni valmis ja nende harrastajate saatus on käia välismaa autoga vanatehnikaüritusi väisamas ja kommenteerimas teiste tööd. Samas nende harrastajate ja meistrite vahel konflikti ei ole, nad on alati ühe laua taga, sest nad mõtlevad ühtemoodi.

Kui elukutselised oleksid tolerantsemad harrastajate suhtes ja aktsepteerikisd, et vanatehnika nautmiseks ei pea seda alati plekini haljaks võtma ja kuni põhjasikedeni õieti restaureerima, siis oleksime sammu kaugemal. Täna kohtame aga paraku vastupidi seda, et elukutselised tegijad oma avalikes väljaütlemistes "kaudsete näidete varal" panevad harrastajaid tundma endid nõrkade ja nõmedatena. Seda tegevust toetab veel terve taustakoor "õieti mõtlevaid", kuid ilma sõitva vanatehnikata harrasatajaid.

Austatud elukutselised - kui poleks neid isehakanud harrastajaid ja akstepteeriksime ainult palja plekipinnani ja seibini restaureerimist, siis poleks meil üldse mingit arvestatavat vanatehnika liikumist.

[MAZ]

Tihhonov võttis asja väga ülevaatlikult kokku tegelikult suures plaanis asjad ongi nii nagu ta oma postituses mainib. Väga raske on püüelda sinna täiuse ja poldi mutri restoreerimis tulemuseni,kui selleks pole eeldusi eriti.
Aga veel hullem on käega viskamine ja üldse võib olla lihtsama vastupanu teed minek(iga üks mõelgu siinkohal ise, mis see olla võiks).
Pigem kaldun arvama,et konfliktid kipuvad tekkima kui pole omavahelist arusaamist asjadest või tekib oht,et asju mõistetakse kahte moodi ning asjades puudub selgus.

[Peter]

Koolis õppisin rauda viilima. Viilida tuli sajandiku täpsusega. Teisiti ei saanud kuidagi mitte mingi valemiga sest stantsi lukksepaks õppisin.
Hilisem elu viis ehitusele. Seal hoopis teine lugu. Paneelmaja korteril üks laenurk 5 cm allpool ja pole katki midagi.... Kuni ei hakka suure mustriga tapeeti seina panema. Kusagil korteris vaja seinu värvida... Vaatad seina ja see viib infarkti äärele. Küll on teda krohviga, küll kipsiga, küll pahtliga parandatud. Liivapaberit pole näinudki. Kes tegi- Ise tegin vastatakse suure uhkusega. Kas ma peaksin nüüd inimese ego maa sisse tampima, et teine oma põhitöö kõrvalt, mis muideks mikrofoni käeshoidmine, korteris remonti teinud.
Klient on soovinud ka mingit jamadust(minu arust). Püüdes selgitada asja mõtetust ja pakkudes teisi lahendusi jargnes konkreetne vastus. Mina tahan nii, maksan sulle tunni eest, anna minna. Ilu on vaataja silmades. Kui asi kokku ei kuku ja vastab nõuetele, siis.... kes maksab, selle meele järgi muusikat ma ka mängin.
Ise usun,et see vanatehnika taastamine jääbki sina raua ja ehituse vahele.
Vastavalt kellegi oskustele ja tema võimetele. Sealhulgas ka finantsilistele.
Kui keegi leiab, et kellegi tööd võib häbistada ja maha teha, siis on ju alati võimalus projekt ``päästa``. Elu on näidanud, et kõik me oleme müüdavad. Küsimus on ainult hinnas. Kes maksab tahvel shokolaadi, kes miljoneid. Teine puht tasuta võimalus on delikaatselt juhtida tähelepanu puudustele ja möödalaskmistele.
Lauast vast niipalju, et selle mõõtmed ulatuvad sinna, kus levib internet ja arutatakse asju ühes foorumis. Nii tarku kui lolle mõtteid (kelle jaoks kudagi ?) võib kohata nii füüsilise, nii ka virtuaalse laua taga.
Kuni keegi häid tavasid ja kombeid ei riku mahuvad kõik ümber laua.