Vanatehnikapoliitikast

[oldmoped]

Et tuli tõrvakatla all ei kustuks...

Kas antud teema ei lähe paljus osas pealkirjas teemaks olevaks vanatehnikapoliitikast rohkem kvaliteedikomisjoni istungiks. Loomulikult on ka restaureerimise kvaliteet ja sellele esitatavad nõuded üks osa vanatehnikapoliitikast.... aga kogu meie vanatehnikapoliitika tundub et ongi vaid käsitööpõhine ja masinatest endist ja nende haruldusest või ajaloost rohkem on oluline see, kuidas neid taastatud on... ja kahjuks tihti ka see, kelle omad need on.

Enne seda peaksid paigas olema põhimõttelised üldpoliitilised küsimused, et mida me üldse meie kultuuriruumis vanatehnikaks nimetame (jätame palun praegu selle liiklusseaduse ja sõidukite tehnoülevaatuseeskirjad mängust välja, kuigi paljud tahaksid seda ka igapäevases elus ja suhtumise kujundamises kasutada). Kas see hõlmab kogu ala linttraktorist kuni tõukerattani või on seal skaala keskel kuskil võrdsematest natukene võrdsemad? Kas mingi masin muutub vanatehnikaks ikkagi alles siis, kui ta on proffesionaalse taastaja käe alt läbi käinud? Kas ei ole meil kogu tunnustamine ja tunnistamine ka paljus omanikupõhine ja millegipärast ka nii, et osad põhisuunast natukene kõrval olevad sõidukikategooriate masinad on aksepteeritavad vaid siis, kui need kuuluvad mõnele tuntud vanatehnikahuvilisele. Mida ja kuidas on tehtud ja peaks tegema, et ka normaalsed inimesed vanatehnikat aksepteeriks ja austaks ning mõistaksid, et see kõik on üks osa meie kultuurist ja ajaloost - aida pööningult leitud vana vankriratast enamus inimesi lõkkesse ei viska, eelmise sajandi alguse jalgratta ratas või auto stange lendavad aga 90% tõenäosusega vanarauakoormasse.

jne jne jne

[Varavamehaanik]

Ma ei tea täpselt Oldmopedi teaduslikku kraadi ja viimase uurimustöö teemat, aga asjast on ta aru saanud täpselt sama moodi nagu mina. Kuigi vahepeal sai sõna üldtehniliste distsipliinide kateedri esindaja ja võrrindus kuulub ilmselt hoopis kehakultuuri teaduskonna pärusmaale ning mina esindan oma vaadetega ajalooteaduskonda.

Enne "musta numbri" seadustamist oli üleval umbes sama teema ja küsimus oli selles, kas me peaks pöörduma vanatehnika temaatikaga kultuuriministeeriumi poole või teede- ja sideministeeriumi poole. Mina arvasin, et vanatehnika on kultuuriküsimus, kuid peale jäi arvamus, et asja peaks lahendama praeguse nimega kommunikatsiooniministeerium. Viimane jäi peale, sest sealt poolt tuli hetkega kõige rohkem repressioone vanatehnika suhtes ja nende eest tuli ennast kaitsta just algallikas. ARK, kui otsene käepikendus, sai korraga kõige rohkem probleeme lahendada, sest oli need ise tekitanud (õigemini vahendanud).
Kultuuriministeeriumit eriti meie asjad ei huvita, mõned korrad on toetatud projekte või üritusi, aga pikem poliitika puudub. Õigem oleks öelda, et me ei ole ise seda kultuuriministeeriumile koostanud ja oleme kõik senised probleemid lahendanud kommunikatsiooniministeeriumis.

Seega meie riigi vanatehnikapoliitika on tööõpetuse keskne, hinnanguliselt 90% vanatehnikaga tegelejatest on tehnikaga seotud või tehnilist haridust omavad inimesed ja lisaks kõigele veel enamuses mehed (valgenahalised jne).
Ja sellest tulenevalt esinen julge avaldusega, et üldistele vestlustele tuginedes (mitteteaduslikult) ei tea valdav enamus vanatehnikaharrastajatest mitte midagi oma sõiduki ajaloo kohta. Küll teatakse tehnilisi nüansse, aga konkreetse sõiduki ajalugu algab Tagadilt, Kuldsest Börsist või E-bay-st.

PS Valdav enamus tähendab seda, et mitte kõik, aga ikka päris mitu inimest.

[MAZ]

Ja sellest tulenevalt esinen julge avaldusega, et üldistele vestlustele tuginedes (mitteteaduslikult) ei tea valdav enamus vanatehnikaharrastajatest mitte midagi oma sõiduki ajaloo kohta. Küll teatakse tehnilisi nüansse, aga konkreetse sõiduki ajalugu algab Tagadilt, Kuldsest Börsist või E-bay-st.

PS Valdav enamus tähendab seda, et mitte kõik, aga ikka päris mitu inimest.

Vot nüüd jõuame ühe teise probleemini, nimelt, kus saab inimene teada oma tehnika ajalugu(kust osteti või kes oli eemline omanik, kus piirkonnas kasutati jne)? Ehk kusagilt arhiivist, kui tegu on olnud valitsuse või asutuse masinaga?

NB!Ei oma kraadi ajaloos aga harrastus ajaloolasena tean,et kõige kindlamad allikad on dokumendid-ürikud ning elus olevate inimeste suulised üles tähendused. Kuigi viimastega on oht,et tihti mälu kipub osadel alt vedama.

[Mattu]

NB!Ei oma kraadi ajaloos aga harrastus ajaloolasena tean,et kõige kindlamad allikad on dokumendid-ürikud ning elus olevate inimeste suulised üles tähendused. Kuigi viimastega on oht,et tihti mälu kipub osadel alt vedama.

Teeme stopi korra!

Me ei saa rääkida kindlatest allikatest, kui millestki, mis on alati tõesed. Ei ole selliseid asju. KÕIKI allikaid tuleb vaadelda allikakriitiliselt ja ikkagi lipsab sisse uurija enda vigu/ allikmaterjalis leiduvaid probleemseid kohti. Suulised ülestähendused või ütlused ja nende usaldusväärsus on aga tunduvalt probleemsemad kui ükskõik milline arhiivisäilik.
Esiteks: inimene mäletab seda, mida ta tahab mäletada - talle jääb meelde pikemaks, talle endale mingil põhjusel tähtis info. Teisele samas kohas viibinule vms. isikule on aga sama sündmus jäänud meelde hoopis teisiti. Reaalsus võis olla aga hoopis kolmandat moodi.
Teiseks: inimene mäletab seda, mida ta arvab intervjueerijat huvitavat. (markantseim näide on vahest see, kuidas üks kohalik ajaloolane sattus sellise nn. fantasööri otsa ja kirjutas selle põhjal raamatuid - reaalsus on aga jällegi midagi muud).
Kolmandaks on jah, seesama ajaline faktor. Mälu tuhmub. Veel suurem probleem on aga see, kui intervjueeritav on sama asja üle (millest ta räägib) ise juurelnud ja esitleb intervjuu käigus oma järeldusi, mälestuste vormis.

Kunagi võin sellest siia pikemalt kirjutada. Praegu on see aga suhteliselt teemaväline.

Muidugi, teadmata päritoluga tehnika kohta on üks imelihtne soovitus, iseasi kas kõigil teostatav. Otsige oma tehnika ise kuurinurkadest üles, jätke igasugu vahendajad mängust välja.

[Varavamehaanik]

NB!Ei oma kraadi ajaloos aga harrastus ajaloolasena tean,et kõige kindlamad allikad on dokumendid-ürikud ning elus olevate inimeste suulised üles tähendused. Kuigi viimastega on oht,et tihti mälu kipub osadel alt vedama.

Teeme stopi korra!

Teeme stopi jah, sest meil oli vaja ukse sees auk korralikult kinni saada ja vaadata, et pahtli laigud valguse käes ei peegeldaks. Tööõpetuses tuleks ukse eest saada "5", ajalugu tuleb alles järgmisel veerandil.

[Autorestauraator]

Et tuli tõrvakatla all ei kustuks...
...
Mida ja kuidas on tehtud ja peaks tegema, et ka normaalsed inimesed vanatehnikat aksepteeriks ja austaks ning mõistaksid, et see kõik on üks osa meie kultuurist ja ajaloost - aida pööningult leitud vana vankriratast enamus inimesi lõkkesse ei viska, eelmise sajandi alguse jalgratta ratas või auto stange lendavad aga 90% tõenäosusega vanarauakoormasse.

jne jne jne

....algsest teemas oleme nüüdseks läinud küll juba üsna kaugele, aga las olla! Hea on see, et need teemad, mõtlen vanatehnikapoliitilised, inimestele korda läheva.
"Soojendan üles" vana mõtte: kas võiks siin foorumis olla kohe eraldi alajaotus selliste arutelude jaoks?

Tegelikult tahtsin peale Jaani tsitaadi lugemist meenutada, kes ja kus sellest vanatehnikast ja kultuurist ning nende seostest väga tabavalt kirjutas? Hakkasin meenutama ja leidsin Autolehest, just nö. suvisest "vanatehnika erist" Margus-Hans Kuuse artikli. Tahtsin seda õhtul tsiteerida ja panin ajakirja töötoa lauale valmis. Aga enne, kui tööpäev läbi sai, "rändas" see juba uue lugeja juurde.

Aga otsige ise see ajakiri (juuni lõpust) üles ja lugege!

[TALUPOEG]

Ma ei oleks tänaseid ridu kirjutama hakanud,kuid situatsioon Viljandi vanarauakokkuostupunktis Cronimet lausa nõuab seda.Nimelt oli sinna toodud üks vana Moskvich 400 või siis 401. Kellegil oli sellest villand saanud.Uurisin seda pisut ja minust möödus üks vanahärra,kes kohe ütles:" Kui seda autot natuke kõpitseda, saab sellest päris kõva UUNICUM." Sellega seoses tuli mulle meelde,et ka varem on sedaviisi öeldud.See fraas on rahva seas väga levinud. Ei peagi see masin väga läikima ja ilus olema.Inimestele seostub igasuguse vanema auto või masina puhul sõna uunicum,olgugi tegemist romu või "karvase" masinaga.
Mis puutub sellesse "vanasõiduki" nimesse,selleni läheb vist veel pikk aeg,ennem kui rahva keelepruuki pidama jääb.

[MAZ]

Võib olla on nüüd kogu selle jutu sees vahele jäänud üks seik, nimelt hästi säilinud või leiu seisukorras tehnika. Ärme hakka hetkel isegi konkreetsest mudelist või margist rääkima aga päris palju olen näinud sõidukeid,mis ei vajaks üldse põhjalikku restoreerimist võib olla siit sealt värvi parandust ning mõni vale või kulunud asi ära vahetada ning oleks musta nr kõlbulik.
Ise asi kuidas komisjon sellele vaataks? Teisalt paljud lähevad ka seda teed mulle tundub,et otsitakse hästi säilinud sõidukeid,et vähem tööd oleks selle n.ö vanatehnika vääriliseks saamisega. Ma ei saa seda pahaks panna, kelle võimalusi, lasku käia.
Kuid eks see suuresti ka maitse asi ole, kui masin on ajaloolise väärtusga aga taastatav võib korda teha samas juba korras asi on ju parem.

Ameerikas on levinud pigem arusaamine,et hästi säilinud originaal autod või ka nende osad tuleks nii jätta nagu on. Mina pooldan ka seda. Näitena:
kui salong või värvkatte on heas korras, miks siis hakata kohe seda üle tegema? Samas tekib mõte,et kas selline pooleldi vanade asjade ja pooleldi restoreeritud asi kõlbab kusagil suursõidul näidata või on selline masina vanatehnikana pädev?