1. leht 1-st

In Memorian: Heino Reinjärv

Postitatud: 27 Detsember N, 2012 18:35
Postitas urmast
Viimasel jõulupühal seiskus Eesti vanima tegevmootorratturi, Unic-Moto auliikme, Heino Reinjärve, süda. Elu lõpuminutitel oli Heino koos nooremate kolleegidega ja ajas tsikliasja. Mäletame tema hiljutist entusiastlikku esinemist restaureerimisseminaril. Kurtna-Motol ei löönud purunenud mootorikett meest rivist välja, vaid hommikuks oli BMW jälle sõidukorras. Kevadel valmis järjekordne restaureeritud Zündapp. Seda loetelu võib jätkata kuni 1970-nendate Läti sõitudeni. Alati on Heino olnud esirinnas ja kunagi ei ole tehnika temast võitu saanud.

Veebruaris oleksime tähistanud vanameistri 85-ndat juubelit. Kompressiooni oli veel küllaga, aga eluteele kaasa antud bensiin sai kahjuks ennem otsa, ei vedanud välja.
Nüüdsest jääb Eesti Zündappimehe nr.1 koht vabaks....

Eesti Vanamootorrattaklubi UNIC-MOTO nimel,
Urmas Teearu

Re: In Memorian: Heino Reinjärv

Postitatud: 27 Detsember N, 2012 20:30
Postitas Autorestauraator
Kaastunne Heino omastele ja kõigile vanatehnika-inimestele!

Sellist nooruslikku energiat ja optimismi on vähestel. Ja soolo-mootorrattale jäi ta truuks kuni lõpuni...

Pilt

2008. aastal Palmses pildistasin Heinot koos Zündappiga Virtuaalse Vanatehnikamuuseumi jaoks: http://vvm.vanatehnika.ee/?p=196
Heino teised tsiklid jäid pildistamata, kahjuks...

Re: In Memorian: Heino Reinjärv

Postitatud: 30 Detsember P, 2012 13:57
Postitas Aspelund
Pilt
Heino ja tema ustav Zündapp filmi Ideaalmaastik võtetel. Foto: Heino Reinjärve arhiiv

Papale...

In Memoriam Heino Reinjärv
12.02.1928-26.12.2012

Papa Heinot ei ole enam. Heino Reinjärve. Elupõlist tehnikameest, vanatehnikaklubi Unic asutajaliiget, vanamootorrattaklubi
Unic-Moto esimest auliiget, suurpärast inimest.

Väsis üks mees, kelle elusaatus peegeldas seda, mida Maarjamaa pidi viimase 85 aasta jooksul üle elama. Õitsengut ja allakäiku,
sõda, okupatsiooni, Siberi aastaid ning tagasitulekut kodumaa pinnale. Ja rohket tööd.

Töö oli midagi, mida Heino oskas ja armastas. Talulapsena, kes varakult jäi isata, pidi ta väljas olema rohkem kui vaid
enda eest. Õnneks oli ta mees, kellel kasvasid käed õiges kohas ja kellele loodus oli andnud suurepärase tehnikaalase taibu.
Juba lapsepõlves ehitas ta vanu äädikapurke kasutades ise akusid ning vedas kodutallu esimesed elektrijuhtmed. Just
elektriasjandus oli selleks, mis andis tema elule lõpuks kindla suuna.

Ehk oleks temast saanud kodukandis hinnatud meistrimees, kui vahele poleks seganud II maailmasõda. 1943. aastal sattus
ta sõjakeerises õppima Saksamaale, saades sealt mehaaniku elukutse. 16 aastase poisina vedas ta koorma laskemoona
veoautoga Leedust Narva rindele, kuid siis vahetus riigikord ning ta jõudis tagasi kodusesse Amblasse.

Kodus aga ei saanud ta olla kaua, 1944. aasta hilissügisel Heino arreteeriti ja saadeti Patarei vanglasse. Sealt edasi
viis tee ta Siberisse, kokku tuli sunnitult kodust eemal olla üheksa aastat.

Tema enda sõnul aitas tal elusana tagasi tulla eestlaslik visadus, mis ei lubanud meelt heita ka siis, kui laagrisse
mineval trepil tuli nõrkuse tõttu jalgu kätega järgmisele astmele tõsta või kui plaanitud põgenemiskatse lõppes vanglaaia
taga kaelani ulatuvas lumes. Ka juhtum, kus segaduses valvur lihtsalt umbropsu vangidesse tulistades vaid mõne meetri
kaugusel ühe kaasvangi tappis, kuulus tema laagripagasisse...

Oma viibimise Siberis lõpetas ta aga raielankidel töötavatele saagidele elektrit andva jaama hinnatud mehaanikuna.
Tema jonnakusest annab aimu Eestisse lahkumise eel teda paigale jääma meelitanud mehele öeldud sõnad: „Enne
lähen ma vankriga Eestisse kuivanud sitta vedama kui siia inseneriks jään!“

Seda ta aga tegema ei pidanud. Siberist naastes töötas Tallinna trammivalitsuses elektrikuna, seejärel Kehra
paberivabrikus ja Terase metallitööstuses. Viljandimaale, Suure-Jaani valda kolis ta 1983. aastal ning elas siin oma
surmani. Hinnatud meistrimees oli ta siingi, kodune trei- ja freespink said harva mõne päeva puhkust, ikka leidus mõni
kaugemalt või lähemalt saadetud hädaline, kes vajas abi keerulises metallitöös. Mõnikord oli hädalisi suisa niipalju,
et omad tööd tuli lükata tahaplaanile, seda eriti külvi- või koristushooajal.

Teine tema suur kirg oli mootorrattad. Neist oli ta kõigile, kes vähegi kuulata mõistsid, valmis rääkima tundide kaupa.Olgu
siis sellest, kuidas ta õppis Wehrmachti motokoolis või sellest, kuidas tal õnnestus 1960. aastal vahetada IZ-350 vastu esimene
Zündapp. See mootorratas oli transpordivahendiks tema perele, sõidukiks, mis tõi ta 1976. aastal vanatehnikaklubi Unic
asutamiskoosolekule ning mootorrattaks, mida näeb Peeter Simmi filmis„Ideaalmaastik“ . Zündappide alal oli ta Eestis vaieldamatu
korüfee,kes ühe pilguga suutis mudeli täpsusega paika panna detaili, mis kõrvaltvaatajale tundus lihtsalt järjekordse mootorrattajupina.

Pikki aastaid osales ta Jõgevatreffil, olles selle motokokkutuleku vanimaks osavõtjaks. Tõenäoliselt oli ta üldse Eesti
vanim tegevmootorrattur, kes veel sellel suvel ei pidanud paljuks istuda ustava BMW sadulasse ja sõita
vanamootorrataste kokkutulekule Kurtna Moto. Vaid kuu enne sõitu igaviku teedele pidas ta Unic-Moto
restaureerimiskonverentsil ettekande Saksamaal valmistatud mootorrataste pingeregulaatorite taastamisest.
Temale kohaselt oli jutt asjalik, konkreetne ja täpne.

Mootorrataste restaureerimises kuulus Heino sellesse auväärsesse koolkonda, kus auasjaks oli püüda asju ise
maksimaalselt ära teha. Olgu siis tööks uute kolbide valamine, kepsulaagri nõelte valmistamine või mõni muu täpsem töö.
Kõike ta oskas ja soovis ise teha.

Kolmandaks Heino kireks oli fotograafia. Vanakooli mehele kohaselt ei käinud praktiliselt kusagil väljas ilma oma ustava Praktica
fotokaamerata, mille ta tõi endale Moskvast toonasest Ida-Saksamaa poest. Kui ma ükskord küsisin, palju erinevaid negatiive
ta kogus on, oli vastus aimatav: tuhandeid.. Hiljuti tunnistas ta siiski, et mõtiskleb digitaalkaamera ostmisest, kuid seda plaani
realiseerida enam ei õnnestunud...

Papa Heinot ei ole enam. Küll on aga meil alles hulk väärikaid mälestusi mehest, kes jäi isegi haiglavoodis, oma elu viimastel
hetkedel, kindlaks tõdemusele, et hädaldada pole mõtet.

Aitäh, Heino!

Re: In Memorian: Heino Reinjärv

Postitatud: 30 Detsember P, 2012 17:37
Postitas Aspelund
Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Re: In Memorian: Heino Reinjärv

Postitatud: 26 Detsember T, 2017 14:48
Postitas Aspelund
Papa Heino lahkumisest sai täna viis aastat.

Tõstame täna klaasi tema mälestuseks!

A.