Natuke „tõrva“ ka!
Pisut enne kuut, eile õhtul, jätsin kohale jäänutega hüvasti, soovisin ilusat õhtut ning meeldivaid grillielamusi ja pöördusin koduteele.
Ise kahjuks jääda ei saanud, kuigi oleksin soovinud.
Täna hommikul rääkisin telefoni teel mõne kohalejäänuga: kuidas oli, mis muljed jäid jms.
Kahjuks ei olnud muljed just kõige meeldivamad... Rõhutan, need järeldused on mõne telefonivestluse põhjal tehtud! Kui on teistsugust arvamust, palun lahkelt siin foorumis nendest kirjutada!
Selgus, et inglastele ja meie inimestele on õhtusöögi kohad ette valmistatud eraldi. Umbes selliselt, nagu omal ajal oli „saksakamber“ ja „matsikamber“. Igal juhul jätnud selline korraldus väga imeliku mulje ja meie klubi inimesed olid otsustanud õhtule mitte jääda.
Minul on tunne, et Paul Taylor, kes on kogu selle päeva korraldamise taga, ei suutnud (või ei tahtnud?) ette näha neid probleeme, mis päeva jooksul tekkisid.
Juba varakevadel, kui Paul minuga seda teemat arutas, esitasin talle lihtsa ja otsekohese küsimuse: kas inglasi üldse huvitab meiesuguste, kohalike vana-auto harrastajatega, kohtumine ja suhtlemine?
Kiire vastus oli: jah, see oli nende (inglaste) soov.
Veel hiljemgi, kui tegelesime juba päeva kava koostamisega, tuli see küsimus päevakorda (esimesel Vihula sõidul). Ikka oli vastus üks, inglased soovisid kohalike inimestega suhtlemist!
Pisut imelik tundub selle jutu taustal, et nö. „ühisele ringsõidule“ tuli peale meie rahva ainult üks Rolls Royce.
Minule tundus, et see ükski tuli Pauli palvel. Ringsõit ja kohalik ümbrus teda eriti ei huvitanud, õieti oli ta nendes paigus juba hommikul käinud.
Samasugune tunne on barbeque-õhtusöögi puhul. Kui tekib tunne, et sa oled sellele õhtusöögile kutsutud, aga suhtlust, mida oli välja reklaamitud, ei soovita, miks sinna siis minna?
Miks seda kõike ülde vaja oli korraldada?
Selge, et meie huvi oli inglaste masinaid vaadata ja koos ringsõidul ning õhtusöögil osaleda, otse suhelda.
Arvan, et Paul Tayloril oli kaks eesmärki:
...Vihula mõisal on ärihuvid ja üheks võimaluseks mõisa tegemistele tähelepanu tõmmata on sellise vanatehnikapäeva korraldamine. Ma arvan, et see eesmärk realiseeriti. Huvilisi oli palju ja nii mõnelegi jääb Vihula nimi meelde!
...Tahan uskuda, et Paul on ka siiras vanatehnikahuviline! Mõisale kuulub see, Eesti "juurtega" Berliet:
Ja ka see, et ta selle punase Bentley korda lasi teha, on tunnustust väärt.
Tahan ka loota, et tehtud vigadest õpime kõik! Võimalik, et möödalaskmised korralduses on tingitud kogemuste puudumisest vanatehnikainimestega suhtlemisel.
Mina omalt poolt, kui meie inimeste sõidule kutsuja,
vabandan kõigi nende ees, kellel tuli ebameeldivaid hetki üle elada!