Vaata vastamata postitusi | Vaata aktiivseid teemasid Tänane kuupäev 08 Aprill Kolmapäev, 2020 06:44



Vasta teemale  [ 54 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6  Järgmine
 16.-19.06.2011. Kindral Laidoneri memoriaal 2011, Tall-Turu 
Autor Sõnum
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
16. juuni 2011 oli ilus ilm. Päike kõrvetas juba päris suviselt ja tuuleõhkugi ei olnud tunda. Sõidu stardi olime planeerinud LaitseRallyParki. Põhjus selles, et Pärnust ja Tartu poolt tulejatel oleks Viimsisse sõit paraja-pika lisaringi teinud.

Olin auto eelmisel päeval eeskujulikult puhtaks teinud ja nüüd, keskpäeval säras masin päikese käes nagu pühademuna. Veidi imelik oli jalgu pühkimata sellisesse masinasse istuda. Pooleteist-aastane tütrepoeg, Ragnar, tuli mind saatma ja sõit võis alata!

Olime Viimsi-rahvaga kokku leppinud, et alustame teekonda koos, Viimsi mõisa eest kell kaks. Tund sõitu läbi suviselt tühjavõitu kesklinna peaks olema piisav aeg. Viis minutit enne kella kahte olin mõisa ees üksinda. Veidi varem oli helistanud Andrejs Rode, kes ka pidi Viimsisse tulema, et nemad on alles poolel teel Pärnu ja Tallinna vahel. Sai siis kokku lepitud, et kui aega jääb napiks, läheb ta otse Laitsesse. Nüüd aga heliseb telefon ja Andrejs räägib, et on kohe-kohe kohal.

Vahepeal olid saabunud Toivo Ninnase Pobeda ja Andres Tõniste Triumph. Oodata oli veel Rein ja Riina Randmetsa Chryslerit, aga kell oli mõni minut kaks läbi ja sättisime minekule. Mõisa eest välja sõites ilmus puude vahelt nähtavale ka Reinu roheline limusiin.

Sõitsime koos läbi Pirita ja kesklinna Pärnu maanteele, taskus heliseb telefon, toru otsas on Andres Valgerist. Räägib, et on parajasti Paide kandis ja auto mootoris on „hääl“ sees... arvab, et hüdrotõukur võib olla kinni jäänud. Edasi sõita pole mõtet, sellise mootoriga kaugele ei jõua. Andresel on kodus kaks Cadillaci, 1956. aasta Series 62 ja Fleetwood 60 Special 1963-aastast. Sõidule tuldi viimasega.
Pidasime Andresega aru ja leppisime kokku, et ta sõidab Fleetwoodiga Tartusse tagasi, kontrollib teise Cadi üle ja kui kõik klapib, tuleb “62”-ga õhtuks sadamasse. Kõige “mustema” stsenaariumi korral tuleb aga oma igapäevasõidukiga ja teeb sõidu kellegi teise osaleja autoga kaasa.

Helistasin teel olles ka Raivole: kuidas teil edeneb? Muidu OK, ainult Jüri Bäärsi Pobeda mootor on peale remonti veel nii tihe, et kiirusel üle 60 - 70km/t, läheb kuumaks! Jäävad pisut hiljaks.

Jõudsime oma seltskonnaga enam-vähem õigeaegselt Laitsesse. Kuna me sellel aastal sõidule reklaami ja kuulutusi ei teinud, oli suhteliselt rahulik. Ainult sõidule tulevad masinad ja mõni üksik uudistaja.

Pilt
Pille Russi foto

Jagasin laiali sõidu kavad, kleepsud, võistlusnumbrid ja lipud. Numbrite ja lippude paigaldamisega oli nii mõnelgi tegemist:

Pilt
Pille Russi foto

Andres oli numbril nurga ära murdnud, nüüd oli vaja käepäraste vahenditega kiir-remont teha.

Lippude kinnitamiseks olin palunud eelnevalt kodus ettevalmistusi teha. Et tegu on üsna keerulise ülesandega, sain juba Laitsessse sõites aru, kui üks lipuvarras hakkas ennast tugeva vibratsiooni tõttu lahti kruttima. Seda oli muuseas ette hoiatanud ka Andres Valgerist: tema oli lipuvarrastega katsetanud terve möödunud hooaja, enne kui sobiva lahenduseni jõudis.

Pilt
Pille Russi foto

Ja oli vaja ettevalmistusi teha algavaks võistlus-sõiduks:

Pilt
Pille Russi foto

Meil on saanud traditsiooniks, et sõitu alustades teeme kogu reisiseltskonnaga grupipildi. Pillega oli kokku lepitud, et kui õhtul sadamasse läheme, saame need fotod juba paberkujul kaasa.

Pilt
Pille Russi foto

Kahjuks ei jõudnud pildile kõik osalejad... Kokku oli meid 18 autot ja 34 inimest.

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


Viimati muutis Autorestauraator, 08 Oktoober Laupäev, 2011 16:28, muudetud 1 kord kokku.



26 Juuli Teisipäev, 2011 05:55
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Nüüd oli järjekorras ootamas võistlussõit.
Üllar oli selle ülesande delegeerinud oma pojale, ja õige kah, Üllar ise oli ju võistlejate seas.
Kohtunikebrigaad jälgib võistlusrajal toimuvat:

Pilt
Pille Russi foto

Sisuliselt oli tegemist vigursõidu ülesandega, mis tuli läbida aja peale. Etteantud rada oli vaja läbida nii, et takistusi ei puudutaks, sõnaga „puhtalt“. Vigade eest rajal arvestati karistuspunkte, mis muutusid lõpptulemuses karistussekunditeks. Oma auto tunnetus ja juhtimisoskus oli üsna oluline. See, kes oma autot ainult paar korda suve jooksul kasutab, jääb sellise ülesande täitmisel hätta, tundsin seda ise, kuna istusin selle auto roolis alles teist korda...
Andrejs Rode rajal:

Pilt
Pille Russi foto

Noored poisid, kes selle võistluse kokku panid, võtsid ilmselt mõõtu möödunudaastasest võistlusest. Kõik oli tuttavalt sarnane ja seetõttu jäi pisut igavaks.
Olin paar kuud varem teinud ettepaneku, et selle aasta võistlus võiks olla vähe „krõbedam“, distants pikem ja „takistused“ teel pisut keerulisemad. Ka olin pakkunud välja idee, et trass oleks üldse vaba, igaühe enda koostada. Takistused teel aga erineva „hinnaga“, sõltuvalt läbimise raskusest.
Mõtlesin nii, et see annaks tööd ka kaardilugejale ja pikemal trassil saaks vahepeal ikka tallalauda ka põhja vajutada, mõnes kurvis kummi vilistama panna. Oleks osavõtjal põnevam ja pealtvaatajal ka atraktiivsust rohkem! Ehk järgmisel korral?

Pilt
Pille russi foto

Võistluse lõppedes pakuti kohvi, pirukaid ja muud sedasorti kraami kehakinnituseks. Järgmine söögikord on ju alles laevas, õhtul peale üheksat.
Sai siis kohvi kõrvale ka üksteise masinaid kiidetud ja Üllar ajas garaazhist välja vaatamiseks ühe „uue“ auto:

Pilt
Pille Russi foto

Siin oli vaatamist ja uurimist palju. Seda masinat pole veel restaureerijad ära rikkunud!
Kohtunikud tegid oma tööd ja peagi kuulutati välja võitjad, esialgu üldarvestuses ja auhinnad pani välja LaitseRallyPark:

Pilt
Mina mõtlesin teha nalja ja panin kisama: teada puha, sugulased omavahel! ... mille peale Üllar loovutas oma auhinna võistluse kõige viimasele. Nii sattus Arno ka autasusaajate hulka...

Siis oli aeg niikaugel, et tehti väike tutvustav ringkäik LaitseRallyPargis. Tutvustati plaane ja näidati juba tehtut uue kardiraja osas, käisime puhkemajades ja töökodades. Lahti olid ka garaazhide uksed, kus sees hulga korras vanasõidukeid. Vaatamist-kuulamist jätkus.
Vahepeal oli kohale jõudnud ka Andres, kes Tartust teise Cadillaci oli toonud. Sättisime masinad sõiduvalmis ja asusime teele, Tallinna reisisadamasse:

Pilt
Pille Russi foto

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


27 Juuli Kolmapäev, 2011 16:59
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Plaan oli selline, et teeme kesklinnas paar tiiru. Ilmselt pakub vanade masinate liikumine linnaruumis huvi paljudele. Miks siis seda mitte pakkuda? Aeg oli ka sobiv, õhtul, seitsme – kaheksa vahel peaks liiklus suhteliselt hõredam olema...

Esimese peatuse leppisime kokku Järve Neste tanklas, võtaks ikka kodus paagid korralikult täis! Üllar MG-ga liikus kõige ees, mina olin tema järel. Mis tagapool sündis, sellest mul täpsem ettekujutus puuudub. Siiski oli meid Järvel tankimas peaaegu kümmekond autot. Kuhu teised kadusid, või sõitsid nad otse kesklinna suunas? Ei tea.

Tanklast väljusime enam-vähem see kümmekond autot koos. Olime kokku leppinud, et Üllar sõidab mööda Pärnu maanteed Viru ringini, siis Narva maanteele ja Russalka juurest Pirita teele. Siis Lauluväljaku Merevärava juures tagasipööre, Viru väljak, Pärnu maantee, edasi Kaarli puiesteele ja ringiga ümber vanalinna sadamasse.

Plaan oli hea, aga esimesed kolonni lagunemise tundemärgid olid tunda juba Liivalaia ristmikule jõudes. Fooritsüklid on nii lühikesed, et kogu kolonn läbi ei jõua mingi valemiga. Narva maanteel nägin veel peale iseenda kolme-nelja masinat. Lauluväljaku juures tagasi pöörates pääses Üllar ka eest minema, seljataga ei näinud enam kedagi....

Pilt
Pille Russi foto

Viru ringil sain Üllari siiski nägemisulatusse ja nii me vanalinnale ringi peale tegime. Kui sadamasse jõudsime, oli suur osa autosid juba kohal. Paljud olid, kui silmside ees-sõitjaga kadus, otse sadamasse sõitnud.

Pilt
Pille Russi foto

Niipalju siis kolonnisõidust Tallinnas. Hiljem saime seda Soomemaal veel mitmel puhul praktiseerida.

Ega muud, kui registreerimisse ja siis laevalepääsu ootama.

Pilt
Pille Russi foto

Pilt
Pille Russi foto

Laevalepääsu pidime ootama kaunikesti kaua. Kuna meie grupp jäi laeva ööbima, komplekteeriti pealeminek selliselt, et meie masinad õhtuseid mahasõitjaid segama ei jääks.
Oligi aega õhtupäikeses juttu ajada ja hilinejaid tervitada. Sass ja Peeter Laitsesse ei jõudnud ja neid nägime alles nüüd, sadamas.

Kui autod laevas, läksime otsisime oma kajutid üles. Peab tunnistama, et ööbimine laevas ja veel neljainimese kajutis, oli halb plaan! Esimesed nurinad selle kohta tulid juba paar nädalat varem... Aga valik oli tehtud ja nüüd polnud enam suuri võimalusi midagi muuta.

„Poissmehed“: mina, Sass, Andrejs ja Janis, magasime ühes kajutis, aga ma kujutan juba ette, et kui ma oleksin seekord koos naisega olnud.... , seda kriitikat ma poleks tahtnud kuulda.

Aga esialgu õhtusöögile! Õhtusöök oli tellitud laeva À la carte restoranis. Meie seltskonnale oli reserveeritud restorani tagumine pool, põhiliselt neljased laud, mõni oli vist ka suurem. Igal juhul sai igaüks vastavalt soovile lauanaabrid valida ja rahulikult õhtustada ja juttu ajada, lisaks joogid vastavalt maitsele.

Söök oli hea, aga Tallinki teenindus, nagu kahjuks üsna sageli, jättis soovida. Näiteks ei suudetud kinni pidada eelnevalt tellitud ja ette kinni makstud menüüst!
Aga pole viga, kõhu sai täis, väikese napsi ka tehtud ja mis põhiline, oli rahulik atmosfäär, kus sai sõpradega rahulikult juttu ajada.

Magama minnes hakkas häirima ventilatsioonisüsteemi undamine. Kui sellega hakkkasin juba harjuma, tuli Sass, kelle õhtusöök kestis natuke kauem, rääkis pisut juttu, viskas asemele pikali ja jäi ilmselt kohe magama.... sest hakkas kostma valju ja ühtlane norskamine.

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


30 Juuli Laupäev, 2011 18:43
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
See laevas magamine.... oli jah, nagu ta oli, aga oli ka meeldivat! Kajuti ülemise korruse sängis magades oli vaade Helsingi Läänesadama vastaskaldale suurepärane. Tore oli jälgida, kui päike tõuseb. Seda igal tavalisel päeval ei näe. Veepind oli sile, isegi sillerdust ei olnud ja tõusva päikese säras on see pilt ikka tõesti ülev! Põhjamaa kesksuvine öö ja päikese- ning kiiresti muutuvate varjude mäng on ikka ületamatu.

Väga pikalt seda toredust siiski imetleda ei saanud, ilmselt oli uni võimust võtnud ja kui järgmine kord silmad lahti lõin, hakkas kell juba kuuendat hommikutundi näitama. Paras aeg tõusta! Kajuti väike pesuruum oli ju nelja mehe vahel vaja ära jagada.
Kui pesuruumist väljusin, kolistasid koristajad juba kajuti ukse taga: „Äratus!“ Andsin siis ruumi ka teistele hommmikuseks silmapesuks – habemeajamiseks ja siirdusin laeva koridoride sügavusest väljapääsu otsima.

Poole seitsmeks oli kokku lepitud laevast väljasõit. Sõitsime Läänesadama ehitustandrile tehtud sinka-vinka teid pidi ühe väheke laiema kohani, võtsime tee serva ja hakkasime „vägesid“ üle lugema. Paar autot oli veel puudu. Viimane, Andrese Triumph, lasi ennast oodata. Juba pandi mingi väravgi meie taga kinni, kui punane auto siiski nähtavale ilmus.

Vahepeal oli Matti Herlevi tulnud jalgsi maad uurima: kui kaugel oleme? No olime täies koosseisus kohal. Sõitsime siis kolonnis sadama territooriumilt välja, mingi teede remont ja ehitus käib seal igal sammul. Päris õiget kohta seismiseks nagu polegi. Saime siiski kõik enam-vähem omale kohad leitud ja läksime vastutulijatega kohtuma. Vastutulnute vägi oli päris suur: Matti ja Hilkka Herlevi, nemad olid ühe vanema, valge Jaguariga; Kari Kallio oli samuti Jaguariga; Marja-Liisa ja Markus Järvid olid Volvo P1800-ga; Riitta ja Pekka Kastemaad oma igapäeva Shkodaga ja Simo Pyykkönen samuti igapäeva-Mersuga. Tervitused, kallistused ja peeti maha ka väike „infotund“.

Selgitati lühidalt päevakava ja kõik autojuhid said ka kaardid, kus tähtsamad reidid ning peatuskohad peal. Grupijuhiks oli Markus oma punase Volvoga. Matti valge Jaguariga pidi olema viimane, kes mahajääjad „üles korjab“.

Vaatamata varajasele hommikutunnile oli linnaliiklus siiski üsna vilgas! Mina hoidsin rivi lõppu, et võimalikku mahajääjat õigele rajale aidata. Üllatavalt hästi saime Länsiväylale ja mida muud, kui gaasi!

Pilt

Paarikümneautoga kolonnis kipub olema nii, et esimene sõidab rahulikult kuue-seitsmekümnega, aga rivi viimane peab üsna tihti panema mängu kõik, mis tal varuks on. Nii sain minagi juba õige varsti Mercedese võimeid proovida. Kõik sujus, kui välja arvata see, et lubatud sõidukiirust tuli mitmel puhul ületada. Seoses nende mõne kiire lõiguga tekkiski probleem: lipud hakkasid kiirel sõidul nii tugevasti vibreerima, et kerivad ennast lahti. Üle õla tagasi vaadates oli seda selgelt näha. Lippusid ära kaotada ka nagu ei tahtnud... jätaks masina seisma ja keriks lipud maha, aga siis läheb vahe eesliikujatega veelgi suuremaks! Võibolla kaotan nad üldse nägemisulatusest. Saigi siis kiirust hoitud sellisel tasemel, et eessõitjad päris silmist ei kaoks ja lipud ka kaotsi ei läheks. Olukord oli siiski üsna ebamugav, kuid siis tuli lahendus: kogu kolonn jäi teeveerde seisma ja mina kasuasin selle kiirelt ära, keerasin lipud maha.

Läksin vaatama, milles küsimus, miks seisame? Suurt probleemi õnneks polnud ja üsna pea jätkasime rahulikult sõitu.

Natuke sõitu ja keerasime suurelt maanteelt maha:

Pilt

... nüüd olime selle „Kuninkaantie“-peal. See oli hoopis teine maailm, mis nüüd avanes!

Pilt

Maalilised maastikud, kohati pikalt maismaasse sisse kiiluvad merelahed, järved, metsad ja põllumaa. Kõike seda sai rahulikul sõidul nautida ja tee: see oli hea kattega, kummaski suunas ühe sõidurajaga ja kulges kaljunukkide vahel loogeldes kord üles ja siis jälle alla. Juba sellise vaate pärast tasub seda sõitu kaasa teha! Ja kui oskate kujutleda selle kõige keskele veel ka ilusa päikesepaistelise hommiku ja vanadest, hoolikalt korrastatud sõidukitest koosneva kolonni, siis...., tegelikult ei kujuta te seda ette. Seda tuleb ise näha ja selle keskmes olla!

Umbes tunnise autosõidu kaugusel Helsingist on väike linnake, Inkoo.

Pilt

See on rohelusse uppuv, mereäärne koht koos oma jahisadamaga. Sinna jahisadama juurde me sõitsimegi. Varasele tunnile vaatamata oli meil kokku lepitud hommikusöök restoranis Sågen.

Pilt

Restoran kuulub mitmekordsele ralli-maailmameistrile, Marcus Grönholmile. Tema ja autode pilte olid seinad täis.

Pilt

Pilt

Panime oma sõidukid parklasse ja siirdusime keha kinnitama.
Olgugi, et Inkoo on väike koht, tekitas meie saabumine siiski teatavat elevust, uudistajaid oli parklas päris palju.
Enamus meie rahvast otsustas einestada väljas.

Ilus merevaade, tuulevaikne hommik ja suur avatud terrass:

Pilt

Pilt

Kui söögid söödud ja selg sirutatud oli pisut aega ka ümbrust vaadata.

Pilt

Aga õige varsti andis Markus mõista, et pikk tee on veel ees! Graafikus püsimiseks tuleb sõitma hakata!

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


02 August Teisipäev, 2011 13:06
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Vahepeal on mitu nädalat mööda läinud ilma, et sõnagi kirja oleks saanud panna.
Siiski on juhtunud niipalju, et Üllar Suvemaa lubas mind oma “pildikastis” sorida. Üllar ja Elina on sõidul suure hulga pilte teinud, mida lubati lahkelt kasutada.
Teen seda ja tänud siinkohal Üllarile ja Elinale!

Sõit oli planeeritud selliselt, et trass kulgeks maksimaalselt kõrvalistel teedel. Kuninkaantie-d püüdsime võimalikult palju kasutada.

Pilt

Ees ootas umbes tunniajane autosõit Fiskarsisse. Teel läbisime põliseid rootskeelseid rannikupiirkondi, mida nimetatakse “ruukialue”. Eestlasele võiks see tähendada raua tootmise piirkonda. Mäletame ju eesti folkloorist lugusid, kuidas Soomes sepa juures käidi!
Üks rauatootmise kuulus koht on Fagervik.

Pilt

Siin siiski pikemat peatust ette ei olnud nähtud, sõit jätkus rahulikus tempos. Aega oli ümbrust jälgida.

Pilt

Ka tahapoole vaadata:

Pilt

Ühes kohas jäi autode kolonn seisma…. Mis siis nüüd lahti? Kuna meie autoderivi oli küllalt pikk, polnud rivi lõpus näha, miks seisak tekkis. Nagu peagi selgus, oli tegu ümbruse uurimisega. Sõitsime üle jõe ja kohe selle järel tuli pööre paremale ja väga järsk tõus. Vanemad masinad kasutasid üles-sõiduks ilmselt ka esimest käiku:

Pilt

Jätkasime rahulikult teekonda ja varsti olimegi Fiskarsis. Parkisime masinad suurel parkimisplatsil, kus peale autoed oli muudki tegevust.

Pilt

Näiteks toimis seal vanakraamiturg, kust Toomas ja Anu omale vajalikku ajastutruud atribuutikat muretsesid.

Pilt

Edasi läksime Fiskarsiga tutvuma. "Fiskars" iseenesest peaks meile kõigile tuttav kaubamärk olema. Kui mitte muu, siis käärid ja noad peaksid ikka meelde tulema. Tegelikult on selle firma ampluaa palju laiem. Alustades algusaegadest, kus tegeleti rauamaagi kaevandamise, malmi sulatamise ja terase põletamisehga. Aga sellest saab kõige parema ülevaate muuseumist.

Pilt

Fiskars on tänapäeval väike, rahuliku elutempoga linnake, mida läbib ilus jõgi.

Pilt

Pilt

Muuseumist saime ülevaate läbi ajaloo. Alustades rauamaagi kaevandamisest:

Pilt

… Ja tootmisprotsessist:

Pilt

Pilt

… kuni pussnugadeni. Teadagi, “Suomen puukko”!

Pilt

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


17 August Kolmapäev, 2011 09:01
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Umbes tunni-jagu sai Fiskarsiga tutvuda, siis jälle ratastele!
Ei tea, kas oli meie sõidust kuskil mingi info välja imbunud, aga igal juhul oli parklasse ilmunud ka mitu kohalikku vanasõidukit. Korralikult taastatud Volvo veoauto, Volvo sõiduauto, Jaguar E-Type ja vist oli veel midagi.

Meie aga keerasime vähe aja pärast Kuninkaantielt Turu teele.

Pilt

See ei olnud uus kiirtee, aga korralik tee siiski.

Pilt

Oli kohti, kus tee oli ehitatud otse kaljumassiivist läbi.

Pilt

Umbes tunnise sõidu järel jõudsime Muurlasse. See on väike asula, kus töötab klaasitehas.
Autod klaasitehase parklas:

Pilt

Klaasitehasesse sisse meid päris ei lasted, seda polnud ka plaanis. Küll aga on Muurla klaasitehasel õige suur tehasepood-näitusesaal. Seal oli väljas kõik olulisem, mida tehas toodab. Alates tarbeklaasist: klaasid, kruusid, taldrikud… kuni mitmesuguste skulptuursete tarbeesemeteni: kellad, vaasid, suhkrutoosid jne. Põhiosa toodangust on ilmselt seeriatoodang, kuid näidiste seas oli ka kunstnike käsitööd. Ostsin mälestuseks kaasa käsitööna tehtud vaasi.

Näidiste saali ühes otsas töötas restoran, sinna oli plaanitud meie lõunasöök. Palava ilma tõttu sõid paljud väljas, terrassil.

Pilt

Ka meie masinad tahtsid “süüa” saada:

Pilt

Siit edasi sõitsime ilma vahepeatuseta Naantalisse. Meie peatuspaigaks oli Naantalin Kylpylä, ehk nagu meil on tavaks öelda, SPA.

Pilt

Hotelli juures oli meile reserveeritud eraldi parkla:

Pilt

Majutusküsimused korraldati kiirelt ja siis sõitsime väiksema seltskonnaga Raisiosse restaureerimiskonkursile.
Need, kes restaureerimiskonkursist ei huvitunud, võisid minna Kultaranta. Seal on Soome presidentide suveresidents ja reede õhtul oli võimalus seda külastada.


... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


19 August Reede, 2011 07:53
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Restaureerimiskonkursist oli juba eelnevalt juttu, seepärast jätan võistluse tulemusliku poole vahele ja keskendun emotsionaalsele küljele.

Nagu kirjutasin, läks majutusprotsess suhteliselt kiirelt. Sass ja mina, kui poissmehed, olime majutatud ühte kahekohalisse tuppa. Kui mina sisse astusin, oli Sass juba kohal, spordikott voodile heidetud ja tegi väljas suitsu. Meie akenda all oli ilmatu suur terrass, see oli teise korruse kõrgusel, vaade merelahele. Tuba ise oli ka täitsa OK.

Küsisin Sassilt, et kummmal pool sina magad? Tema vastu, et kas me peame sinuga nüüd ühes voodis magama või? No ega meil muud võimalust eriti polnud, siiski, diivan oli ka. Aga saime hakkama, voodil oli laiust rohkem kui pikkust.
Järgnev pilt on tehtud Üllari toast:

Pilt

Olime meestega kokku leppinud, et kes restaureerimiskonkursile tulevad, saame all fuajees veerand tunni pärast kokku. Oligi kogunenud kümmekond meest ja üks naine. Seadsime ennast Simo autole „sappa“ ja suundusime Raisio poole.

Peab ütlema, et võõras kohas kolonnis sõitmine on ikka paras nuhtlus! Fooriga ristmikul tekivad vahed sisse ja kui sa siis ise kaardi järgi trassi jälginud ei ole, võid kergelt ära eksida. Simo oli siiski kogenud automees ja ootas lagunenud kolonni järgi, enne kui kuskile pöörama hakkas. Varsti olimegi A-katsastus-e maja ees. See on siis meie mõistes tehnoülevaatuse punkt, mis õhtusel ajal oli antud konkursi läbiviimiseks.

Pilt

Kuna konkurss oli juba alanud, kulus meil natuke aega, et aru saada, mis siin õieti tehakse? Kuidas asi toimib... Varsti oli meil mingi ettekujutus olemas ja kui autode hindamisel väike vaheaeg tekkis, oli kohtunikekogu esimees meeleldi nõus meile asju selgitama ja meie küsimustele vastama.

Pilt

Mingil hetkel hakkas kuskilt kostma hirmsat mürinat, umbes nii, nagu algaks maavärisemine! Maavärisemist õnneks siiski Soome graniitkaljul karta ei ole ja keegi hüüdis: need on NATO hävitajad!
Jooksime välja ja tõesti, mõnesaja (?) meetri kõrguselt lendasid üle neli hävitajat. Tegid harjutuslendu järgmisel päeval toimuva lennushow jaoks:

Pilt

Nii nad seal müristasid, lendasid üle veel mitmeid kordi.
Aga ülevaatus kulges omasoodu. Oti Ford mahtus ilusti tõstukile ja seda uuriti põhjalikult. Kõik pandi kirjalikku protokolli kirja.

Pilt

Üllari MG-ga oli asi problemaatilisem, rattavahe on nii kitsas, et ei mahtunud üle kanali sisse sõitma.

Pilt

Teisele kanalile siiski mahtus:

Pilt

Ka seda masinat uuriti põhjalikult mitme mehega.
Autode ülevaatamine kestis hiliste õhtutundideni ja kõik me seda jälgima ei jäänud.
Suundusime Raivoga tagasi hotelli, kuhu vahepeal olid Kultarannast jõudnud ka ülejäänud rühma liikmed.

Kuna õhtu oli niiöelda „vaba kavaga“, otsustasime Raivo, Pireti ja Sassiga, et päev on olnud väsitav, linnapeale minna ei viitsi, läheme mõnda hotelli restorani õhtust sööma. Mõeldud – tehtud! Sass oli juba vahepeal luuret teinud ja soovitas ühte Tai-restorani.

Niipea, kui uksest sisse astusime, saime tundmatus keeles sõimu või kisa valangu.... Mis siis nüüd valesti läks? Saime siiski aru, et peame ukse taga ootama! No ootasime siis. Varsti kutsuti meid sisse ka. Istusime neljakesi lauas ja uurime menüüd: aru ei saa midagi. Siiski, ühest roast sain aru, et see peab mingi vokiroog olema ja lihaga. Vahepeal olid uksele ilmunud ka Andrejs ja Janis. Hoiatasime neid „kisa“ eest, aga kisavalangu said nad kätte ikka. Siis selgus, et pole seda ja seda.... ja üldse, varsti pannakse uksed kinni. Mõtlesime viivu ja otsustasime siis, et tänaseks Tai-roogadest piisab, läheme mõnda euroopalikumasse paika.

Läksimegi ja ei kahetse. Meiega liitusid veel soomlased Marja-Liisa ja Markus ja sellise rahvusvahelise seltskonnaga veetsime kena õhtu. Tänud kompanjonidele!

Voodisse heites lasin mõttes teise päeva sündmused silme eest läbi: kena hommik koos ilusa päikesetõusuga! Helsingist väljasõit sujus viperusteta, kena hommikusöök Inkoo rannas ja Kuninkaantie! Tee Helsingist Muuurlani oli tõesti vahva! Seda saab veel pikka aega meenutada.
Ilus ja kordaläinud päev!

... ja siis hakkas kostma ühtlast norskamist. Väsitav päev seljataga, uinusin minagi kiirelt.

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


22 August Esmaspäev, 2011 08:00
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Laupäeva hommik.
Kokkuleppe kohaselt pidi start hotelli juurest olema kell üheksa. Pisut enne seda käis meie parklas juba vilgas tegevus. Meenus mälupilt kaugest noorusajast, kuidas automajandi õuel hommikul autosid käivitati: kõik kohad on auru ja suitsu täis, autodel „nokad“ lahti ja juhid õiendavad midagi mootori juures:

Pilt

Pilt

Pilt

Ilm oli jube, aga alati saab ennast lohutada sellega, et vähemalt lund ja rahet ei saja. Nagu meil, siin Eestis öeldakse: vilets suusailm!

Tegelikult oli see ette teada, juba reede hommikul oli Matti Herlevi mulle muu jutu sees, kui ilm oli imeilus ja päike paistis, öelnud, et homme saame vett! Ilmateade oli just sellist ilma lubanud! Aga mis teha? Meil on võimalus kas sellega kohaneda, või ... nutta.
Sass, kui juba kogenud rodsterisõitja, oli kaasa võtnud tõelise „kalameheriietuse“. Ta ei hakanud autole isegi katust peale panema, sõitis lahtisega!
Turu Toomkiriku juures:

Pilt

Nagu öeldakse: mehed ei nuta!
Vaatamata sellele, et peent seenevihma tuli peaaegu lakkamatult, oli stardipaika kogunenud umbes 130 vana sõidukit. Ja ega uudistajaidki vähe ei olnud:

Pilt

Pilt

Kell kümme oli start. Kuna masinad lasti liikuma pooleminutiliste vahedega, oli hilisematel startijatel aega küllaga. Starditi nii, et vanemad autod ikka ees, uuemad lõpus.
Esimeses järjekorras sellised.

Pilt

Pilt

Nüüd oli aega kaaslaste tehnikat ja kostüüme uudistada. Vaatamata kõigele oli meeleolu ülev.
Vastavalt masina vanusele oli ka riietus:

Pilt

Pilt

Pilt

Kui midagi jäi ebaselgeks, sai kohtunikelt – korraldajatelt nõu küsida.

Pilt

Turu Toomkirik:

Pilt

Sellised „tõllad“ olid juba kaugel, kui natuke nooremad alles alustasid:

Pilt

Pilt

Kuna minu masin on alles üsna nooruke, oli mul aega palju. Seda märkasid ka ilmselt mingid filmitegijad, kes palusid, et ma natukene selgitaksin, kes oleme, kust tuleme....

Pilt

Suhteliselt rahuliku olemise tegi ka see, et minu kaardilugejaks oli Simo Pyykkönen, tema juba teadis, kuhu minna ja mida teha, minu ülesanne oli ainult roolikeeramine.

Pilt

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


08 September Neljapäev, 2011 08:11
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Võistlussõit ise oli kokku pandud selliselt, et legendi järgi tuli läbida kaks, umbes paari-kolmekümnekilomeetrilist ringi. Esimene ring ennelõunal, teine peale lõunapausi.
Sõidu sees olid kontrollpunktid, kus korraldati lisakatsed: kas tuli vastata mõnele küsimusele, või oli mingi praktiline ülesanne. Et äraeksimisi vähem oleks, olid kõigil olulisematel ärakeeramise kohtadel kollased sildid:

Pilt

Ja muide, sildid olid kõik ühesugused, aga tehtud nii kavalalt, et seda sai kasutada nii vasak, kui parempöörde või ka otsesõidu tarvis.
Kui meie Simoga sõitma hakkasime, läks vihmasadu õige tugevaks. „Koerailm“ – öeldi meie pool...
Kui Turu linnavahelt välja saime, kulges tee mööda kõrvalisi, kuid heas seisukorras teid pidi. Mõnel fotograafil oli isegi sõidu pealt aega pilte teha:

Pilt

Üks lisakatsetest oli selles telgis:

Pilt

Nimelt tuli siin erineva sammu ja diameetriga poldid ja mutrid kokku panna. Karbi sees oli oma paarkümmend polti – mutrit ja need oli siis vaja aja peale kokku sobitada. Kes ülesande täitis, juht või kaardilugeja, polnud tähtis.
Vihma kallas nagu oavarrest ja mõnedest härrasmeestest hakkas kohe hale:

Pilt

Teistel oli jälle vajalik varustus kaasas:

Pilt

Sõit jätkus ja vihma kallas. Minu masinal hakks ukseklaasi tihendi vahelt vett sisse tilkuma ja mingil hetkel oli peas mõte: kas me tõesti peame siin sedasi veepidustusi pidama? Autod olid juba üsna porised ja kujutlesin, kuidas Sass ennast oma lahtise MGA-ga tunneb... võibolla jätab pooleli?
Esimese ringi lõpp oli plaanitud Turu sadamasse. Just enne sadamasse jõudmist oli viimane lisakatse Turu vana vangimaja juures. See asub peaaegu sadama kõrval, aga kõrge kalju peal. Sellel lisakatsel tuli ära tunda üks auto, mis seisis pisut eemal, põõsastes. Meie inimestele oli see lihtne, autoks oli „maanteemuhk“.
Vangla juurest allasõit oli vahva, mööda järsku kaljukülge kulgevat serpentiini!
Lõunasööki pakuti vanal purjelaeval, Suomen Joutsen (Soome luik).

Pilt

See oli suur, kolmemastiline purjekas, mis küll ei olnud puidust, vaid teraskerega, aga uhke sellegipoolest!

Pilt

Lõunasöögiks pakuti kalasuppi, mis kohati oli küll rohkem kalapudru moodi, aga maitses hästi! Juurde tõelist maaleiba võiga ja piima.
Siin kohtasin ka oma toakaaslast, Sassi. Polnud ta sõitu katkestanud ühti! Minu küsimusele, et kuidas tunne on? Vastas ta lühidalt: pole olemas halba ilma, on ebasobiv riietus! Igal juhul tundus ta täie tervise juures olevat, nägu küll veidi ehmatanud olemisega, aga see võis olla ka ootamatu fotograafi ilmumisest:

Pilt

Tundus nii, et Sass oli veega juba nii harjunud, et isegi söömiseks oli valinud välitingimused.
Tegelikult hakkas ilm tasapisi paranema, vihm oli lakanud ja tuju läks paremaks.

Pilt

Peagi anti korraldus: teele! Esialgu küll „vanakesed“ ees:

Pilt

Aga peagi lasti raljale kõik, kes aga õige teeotsa üles leidsid.
Tee kulges metsaga kaetud kaljunukkide vahel:

Pilt

Pilt

... sekka ka mõni merelaht, mis ennast sügavale maismaale oli pressinud:

Pilt

Pilt

Mõne lisakatse juures oli pikem ootepaus. Vahel ootasime kuni pool tundi! Mõni mees sai vahepeal isegi mootorit remontida:
Pilt

Sellised ootamised muutusid pikapeale juba natuke tüütuks. Ilmselt polnud korraldajad suutnud hinnata, kui palju aega ülesande lahendamiseks läheb... mõni mees oli juba üsna nõutu näoga:

Pilt

Ja just siis heliseb taskus telefon: Andres helistab, et tema Cadillaci automaatkäigukastil on veel alles ainult esimene käik! Sai küll vaikse sõiduga hotelli parklasse, aga kuidas homme Helsingisse, sadamasse saab? Kas saaksin uurida kohalikke võimalusi puksiirauto leidmiseks?
Laupäeva õhtu... raske ülesanne.... ja mis see veel maksma võib minna?
Kuna minu kaardilugejaks oli Simo, siis tegi tema paar kiiret telefonikõnet ja lubas, et õhtu jooksul mingi lahenduse leiame. Nii ütlesin ka Andresele:ole rahulik, küll mingi lahenduse leiame...

Peale lisakatset tuli aga selle päeva kõige huvitavam teelõik. See oli vist saar, igal juhul sõitsime sinna üle silla. Tee kulges saare serva pidi ja tegi vahva ringi, tee oli väga maaliline, tõusud, langused ja järsud kurvid ei puudunud! Vahva lõik, mis pani mindki natuke tugevamalt gaasipedaali vajutama.

Pilt

See oli ka ilmselt raja kaugeim nurk, sest pidevalt tuli vastu vanu masinaid:

Pilt

... ka tuttavaid, mis tegi meeleolu rõõmsamaks:

Pilt

Varsti jõudsime ühe golfiväljaku juurde, mäletamistmööda oli see viimane lisakatse.
Ja varsti olimegi jälle Turu linnas. Finish oli messikeskuse juures. Nüüd oli jälle aega masinaid vaadata, võistkonnasiseseid tüliküsimusi lahendada (kes kuskil vea tegi?, või siis jälle leppida):

Pilt

Pilt

Või õnnelikku kohalejõudmist tähistada:

Pilt

Kuidas üks soliidne vanapaar oma võistlusauto ära „pakkis“, seda peab näitama:

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Vot nii!

Aga Sass pidas stiilist kinni kuni lõpuni ja katust peale ei pannud!

Pilt

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


09 September Reede, 2011 13:26
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2967
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Postitus 
Laupäeva õhtuks oli plaanitud pidulik õhtusöök koos autasustamisega. Meile oli järgi tellitud buss, mis pidi meid siis Turu messikeskusesse viima.
Hotelli ees bussi ootamas:

Pilt

Enne väljasõitu oli kohaloleku kontroll, kas kõik ikka bussis?

Pilt

Peale pikka ja väsitavat sõidupäeva oli samm ikka veel üsna reibas:

Pilt

... ja meeleolu ülev:

Pilt

Messikeskus oli seest päris uhke, ruumi palju ja meie, umbes kolmesaja-inimeselise seltskonna mahutamisega saadi hakkama. Vähemalt nii tundus sisenedes...
Meie saabudes oli enamus juba kohal. Meile eraldi lauda ei olnud ette nähtud ja nii tekkiski esialgu segadus, kuhu me siis istume? Olukord lahenes siiski nii, et väikeste rühmadena istusime erinevatesse laudkondadesse.

Pilt

Poisid tõsiste nägudega valivad vist konjaki marki:

Pilt

Mõni oli ülemeelikus meeleolus, et õnnestus süüa saada:

Pilt

Teised pidid esialgu veel veini mekkima:

Pilt

Üsna varsti algas ametlik autasustamistseremoonia, mis oli üsna pikk ja veniv.... tegelikult kestis see autasustamine terve õhtu ja osa meie, Kindral Laidoneri memoriaali, auhindasid jäigi ajapuudusel välja andmata!
Järgmisel pildil olemegi Raivoga mingeid mälestusauhindu vastu võtmas.

Pilt

Siis aga järgnes päris, võistluse auhindade, kätteandmine. Kõigepealt restaureerimiskonkursi läbinud mehed. Sellest oli juba eespool eraldi juttu, aga siin pilt kuidas Ott oma auhinda vastu võtab:

Pilt

Ja siin Üllar:

Pilt

........ ja nii kella kümneni välja! Meil oli buss järgi tellitud ja tuli minema hakata!

Enne, kui messikeskusest lahkuda, oli vaja veel üks asi ära klaarida: kuidas Andrese Cadillac pühapäeva õhtuks Helsingisse laevale saab?
Kohalike meestega oli räägitud asjast nii ja teistpidi. Mingit head lahendust ei paistnud... , pühapäeva hommikul võib saada küüdi Helsingisse tuhande euro eest, võta või jäta. See pani mõtlema: selle raha eest saaks vist juba vahetuskäigukasti? Või selle, rikkis kasti remonditud?
Kas oleks võimalik omade jõududega auto sadamasse vedada? Kas automaatkastiga üldse tohib vedada?
Sai siis spetsialistidega nõu peetud ja otsus oli, et mootor peaks pukseerimise ajal käima, siis peaks olema kõik OK.
Tõnu oma Benteyga oli nõus tõmbama. Saigi siis selline otsus tehtud, et Tõnu ja Andres hakkavad hommikul Helsingi poole liikuma, loobuvad pühapäevasest programmist.


Pilt

Ott oli endale midagi kaasa saanud...

Pilt

Buss viis meid hotelli tagasi ja kuna meie autasud olid veel kätte andmata, tuli see töö nüüd hotellis lõpule viia.

Pilt

Sass näitab Marja-Liisale ja Markusele restaureerimiskonkursi tunnistust.
Meie käsutusse anti üks konverentsiruum ja sinna me oma seltskonnaga sammud seadsime.

Pilt

Andres sai nooremate sõidukite arvestuses esikoha. Pildil võtab ta vastu Vello Järvesalu rändauhinda.

Pilt

Andrejs sai nooremate sõidukite arvestuses kolmanda koha.

Pilt

Eike võtab vastu kindral Laidoneri sugulaste poolt välja pandud rändauhinda.

Pilt

Pilt

Pilt ja osaleja märk oli kõigile osalenud meeskondadele.

Pilt

Elina ja Üllar võitsid vanemate sõidukite rühmas esikoha. Vello Järvesalu rändav auhind on aastaks nende juures.

Pilt

Üllar restaureerimiskonkursi aukirjaga.

Nii olime oma auhinnalaua ka tühjaks saanud. Mis edasi? ... kõlas küsimus. Mina arvasin, et vanasti tegid auhinnasaajad ülejäänud seltskonnale välja! Mõte kiideti heaks ja kogu seltskond siirdus ühte hotelli baari. Tuju oli ülev, võeti napsu, aeti juttu ja natukese aja pärast oli jutukõmin juba nii tugev, et meie Raivoga arvasime, et las nooremad toimetavad edasi, meie läheme magama...

... järgneb

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


Viimati muutis Autorestauraator, 08 Oktoober Laupäev, 2011 11:28, muudetud 1 kord kokku.



10 September Laupäev, 2011 19:45
Profiil Veebileht
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Vasta teemale   [ 54 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6  Järgmine

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB® Forum Software © phpBB Group
Designed by ST Software for PTF.
phpbb.ee 3.0.9